Viimne reisipäev

Kuna eestisse oli nii hea tagasi jõuda, siis sai paugupealt blogi unarusse jäetud.

Igaljuhul algas viimne päev sellega, et läksime punkt kell 0600 hommikust sööma (kuna me magama ei läinudki, siis võib võtta viimase päeva alguseks suvalise aja). Ennem seda kooserdasime veel läheduses asuvas bussijaamas, sest hotellis istuda tundus hoolimata väsimusest ajaraisk. Olime kindlad, et lennukis magame. Bussijaamas tuli iga töll ligi ja lubas oma “taksoga” meid ära visata ükskõik kuhu. Kuna üks neist sai aru ainult sõnast Pudong (mis on rahvusvahelise lennujaama nimi), siis lendas hoobilt tasku põhjast välja kalkulaator ja hakati sellel hindasid trükkima. Ikka selleks, et meid kohe lennujaama visata. Kahesajast jüaanist sai ruttu sada ja ilmselt oleks nad veel seda langetanud, kui meil oleks asja vastu rohkem huvi olnud. Väga keeruline on nendele ärikatele selgeks teha, et tõepoolest me ei ole huvitatud nende autosõidust. See oleks nagu neile mingisugune mäng või hobi, et kellel õnnestub turistile pähe määrida midagi, mida tal üldse vaja pole. Ajupesu pehmelt öeldes.

Jätsime ärihaid uusi kundesid otsima ning tegime Macis ühed kiired kohvid, et mõistuse selgena hoida. Tüütasime ka ühte tüdrukut jutuga, kust siint hommikul buss no. 5 läheb, et 2 eestlast saaks siint riigist kiirelt koju ära minna. Bussiga oli vaja siiski esialgu lennujaama saada. Meile mõlemale tundus see tüdruk väga tuttava näoga, aga tema meid küll ei paistnud teadvat. Järelikult vedas väsind aju lihtsalt alt. Tüdruk ei osanud peale ebaleva naeratuse suurt midagi teha. Oli aeg hotelli tagasi kooserdada.

Niisiis kell sai 0600 ja me olime selleks ajaks end receptionis valveseisakusse sättinud, et kohe-kohe saab kõht tuugalt kõike head ja paremat täis topitud. Väiksed köögitüdrukud siblisid sellel hommikul pisut loiult ja täpselt kell 6 ei olnud veel peale arbuusiviilu midagi süüa. 15 min hiljem aga oli hommikusöögiks mõeldud stuff tagaruumist välja toodud. Tegemist oli ainsa korraga, kus hommikusöök oli automaatselt hotellihinna sees ja seega oli see enam kui kesine. Täielik lurr ma ütlen. Ikka need sojas keedetud munad, ikka mingisugused 0 kalorsusega juurikad omas mahlas, mis ei sarnane millegi tuttavaga. Praetud riis oli enam-vähem, sest ülejäänud oli jama. Sõime niipalju riisi ja arbuusi, kui vähegi kannatas. Südame läikimise äärepeal võtsime oma kompsud. Küsisime veel igaks juhuks receptionist, et kust meie bussike nr. 5 läheb. Ülla-ülla, tuli sõita taksoga õigesse kohta, sest jala oleks läinud 20 min. Ja kuna aeg surus peale, siis jala me kohe kindlasti ei läinud. Igaks juhuks küsisime taksojuhilt, et palju maksaks taksoga otse lennujaama minek. Umbes 160 jüaani tundus ikkagi palju, sest nii kiire meil ka ei olnud. Bussisõit ise oli 22 jüaani nägu.

Nagu tagumik bussiistme leidis, nii ma magama ka jäin. Ronisin viimasesse ritta, kus saab täies pikkuses end sirgu ajada. Kõik istmepadjad olid lahtised ja sõitsid erinevalt bussist mitmes suunas korraga. Und see ei takistanud.

See tunniajane uinak tegi mõnusalt pahuraks. Väheks jäi. Õnneks oli lennujaam tühi ja kõik sujus tõrgeteta. Max pidi siiski loovutama oma kallihinnalise välgumihkli, mis sai läbirääkimiste tulemusena täikalt soetatud. See teda rõõmsamaks ei teinud.

Viimase raha eest sai üks kallis õlu ära lahendatud ja mõned burgerid kaasa ostetud. Kartsime, et nälg saab meid ennem Helsingit kätte.

Lennuk oli sama tühi kui lennujaam. See oli väga hea uudis. Samuti oli mu inseneri mõistus taibanud check-inis suurima jalaruumiga kohad kinni panna. Ainukesed tõrvatilgad meepotis olid 2 king-size soome mutti, kes istusid meie ees ja kelle hääletämbrid olid värdjalikult häirivad. Tundus, et nad ei olnud ühise reisi jooksul veel millestki rääkinud ja leidsid, et teevad seda nüüd 10 tundi järjest. Õhkutõustes hoidsid nad üle vahekäigu üksteisel kätest kinni ja kiigutasid neid nagu lapsed, sest nad teadsid, et kohe sõidavad nad mürinaga taevasse. Pisar tikkus silma selle akti peale. Ilmselt siiski väsimusest. Max, kes polnud ka kõige värskema olemisega, rahunes trummi ja bassi saatel maha, kuni sügavasse unne uinudes. Ma suutsin ilma.

Kuna lennuk oli pooltühi, siis ma tundsin, et stjuardessid nägid rohkem vaeva, et neil vähestelgi reisjatel, kes otsustasid Finnairiga lennata, oleks kõik ideaalne. Toit oli hea ja snäkid samuti. Max otsustas hommikusöögi vahele jätta, sest magu ei olnud veel koostööaldis. Sellest andis ka märku sisemuse oraalne väljutamine lennuki wc potti.

Helsingisse jõudes oli tunda, et ilm oli vahepeal chillimaks läinud. Polnud enam seda idamaa soojust. 2 tundi mis kulus Tallinna lennu ootamisele saatsin ma mööda tukkudes, sest silmad jooksid vett. Lennuki salongi õhk pole teatavasti just eriti niiske.

Üle lahe lennul oli meil pardal ka üks mops. Lennusaatja info peale, et kellel on allergia koerte suhtes, tahtis Max märatsema hakata, aga õnneks suutsin ta viimsel hetkel maha rahustada Lõpp hea kõik hea.

Tallinnas oli juba kõik rutiinne. Maxi kohver, just nimelt see A-koopia, oli ka ilusti vastu pidanud. Veits määrdunud aga terve. Järelikult turuärikas teadis, mis rääkis, kui kiitis oma kaupa Minu B-koopia reisis salongis ja nägi pisut parem välja.

Pärast 18 tunnist reisimist ja 40 tunnist ärkvel olekut, oli keha väsinud, aga koju jõudmine oli vägagi rõõmustav. Jäin hoolimata igasugustest viperustest reisiga vägagi rahule ja Maxi suust ma ka ühtegi märkimisväärset nurinat ei kuulnud. Nii, et võib teinekordki minna seiklusi otsima.

Tagasi Shanghaisse

Pidime minema oma uue sõbra Normaniga hommikust sööma, aga poiss oli jäänud ula peale ja ei olnud võimeline meiega kell 10 kuhugi minema. Tegime kiire eine, tsekkisime hotellist välja ja põrutasime raudteejaama. Rahvast palju nagu alati. Järgmist rongi tuli oodata 2 tundi. Peale istumise polnud seal suurt rohkem midagi teha. Täna saabus siia maale külmalaine. Ainult 23 kraadi ja lauspilves. Tõsiselt külm tunne oli võrreldes eelmiste päevadega. Rong oli samasugune millega olime varem Shanghaist Suzhousse sõitnud. Ühesõnaga korralik ja kiire. Mõruda maitse jättis ainult 15 jüaanine kohv, mis mulle suvalise tölli poolt pükste peale aeti. See oli ju täiesti tuline. Oleks tahtnud röökida, aga hoidsin end tagasi, et mitte metsistuda. Konditsioneer möllas samal võimsusel nagu kuumadel päevadel, seega väga jahe tunne tekkis.

Shanghaisse jõudsime suht kärmelt. Peale seda väike metroosõit ja tavaliseks saanud hotelli otsing, mis nagu ikka asus pika tänava vales otsas. Hotell ise jätab väga viisaka mulje.

Läksime, shopping-streetile, et soodsalt soetada kohver. Selline pisem, mida kannatab ka lennuki salongi kaasa võtta. Polnud vaja jõuda õigele tänavalegi, kui kari tegelasi hakkasid kutsuma oma kaupa vaatama. Täiesti uskumatult osav süsteem on neil välja töötatud. Tavalises suveniiripoes saab ühe ukseks ümberehitatud riiulit nihutades liikuda salakäikudesse. Väljast paistab, et tegemist on kõige igavama riiuliga. Nö. uksest sisse minnes avaneb umbes 50- 60 m2 toapinda, mis on kaetud mast laeni igasuguse träniga. Esindatud on kõik levinumad maailmakuulsad brändid. Kuna eesmärk oli mul leida kohver, siis nendele ma ka tähelepanu pöörasin, samal ajal kuulates kui cheepy-cheepy ja goody-goody neil kõik on. Poes oli veel hea mitu itaallast ja sakslast, kes uudistasid oma kodumaa brände. Sobivat Samsonite kohvrit lähemalt uurides toksis müügimutt juba oma hinda kalkulaatorile. Algul nad üritavad enamvähem origanaalbrändi hinnaga asju müüda ja leidub neid, kes ostavad ka. Tegelikult pole probleemi 3-4 korda huvipakkuv toode odavamalt saada. Tee lihtsalt nägu, et tegelikult see asi niipalju ikka ei huvita ja konkurendi juures saab odavamalt. Ja lõpuks sa saad enamvähem ikka soovitud hinnaga kauba. Vaja natuke kannatust.

Väljudes oli Maxil keel verel, et tal ka vaja hädasti kohvrit, sest asjad ei mahu enam spordikotti ära. Minut hiljem pakkus juba teine tegelane kaupa. Jälle mõni maja eemal oli osavalt peidetud paar punkrit. Terve tänav on piraati täis ja kõik seadusesilma eest osavalt maskeeritud. Seekord oli tegemist vintske vennaga, ja ta ei tahtnud uskuda, et minu kaup oli nii odav. Tema teadvat tänavahindu. Max leidis lõpuks identse kohvri , mille eest taheti saada topelt, sest see olevat tehtud Koreas ja kvaliteet on märksa parem, kui minu Hiinas valmistatud tootelJ Naljanumber. Isegi triipkood oli sama. Pärast konstruktiivseid läbirääkimisi pidi müüja siiski leppima pakutavaga. Nüüd on meil kaks identset asja, selle vahega, et minu omal on logo tagurpidi peale kleebitudJ Ok, ok Jüri võid, selle punkti vabalt Maxile anda.

Tagasi hotelli seigeldes tuli veel mitmele suvalisele vennale seletada, kui palju kohvrid maksid. Nende juures oleks veel odavamalt väidetavalt saanud. Kogu see turg on ära jagatud. Ja seda turgu on palju.

Hotellis ootas meid ees interneti ühenduse puudus. Pärast korduvaid kõnesid adminnile ja linna IT haldurile!!! ei taastunud meie ühendus. Samas tundus viga primitiivne - ruuter vajas restarti, sest välisühendus puudus. Kuna ükski helge pea sellest aru ei saanud, siis suundusime pimedasse slummi, et mulle leida midagi kinnise/tatise nina vastu, sest muidu on lennusõit väga piinarikas.

Sattusime näljaste umbkeelsete, aga samas kenade tüdrukute otsa. Üks oli nii näljane, et näris mingit suvalist lille (karikakra laadne). Mul oli jube kahju, aga kuna olime viimase raha andnud turuärikatele, ja ühtegi ATM-I polnud läheduses, siis olime sunnitud kurvalt lahkuma. Kahju.

Nagu sellest vähe oli kohtusime 20 min hiljem uute inimestega. Väidetavalt jälle näljased. Ema ja silma järgi alaealine tütar. Söögi eest pakkus ema oma tütart. Täiesti ulmeline ühiskond. Kuna endiselt sulli polnud ja see tütar oli väike kole-väeti, siis tegime väga kiirelt sääred. Creepy stuff.

Kui raha olemas, läksin vanale apteekri mehele seletama, et mul on vaja mingit sprayd ninna lasta. Kuna ükski sõna polnud talle arusaadav, siis minu pantomiimi peale toodi mingeid salvrätte. Olin enda arvates jube osav selles mängus. Paari vale ravimi peale sain ka õige asja kätte. Lõpp hea kõik hea.

Tagasi hotelli tulles oli imeväel ka internet taastunud. Plaan on hommikul kell 6 minna hommikusöögile. Siis metroo ja taksoga sõita lennujaama. Ainult taksoga läheks liiga kulukaks ( c 45km maad). Lennuk väljub kohaliku aja järgi 0940, kui homme suurt tormi pole. Tugevat vihmasadu lubatakse. Tavaline nähtus peale kuumalainet. Tagasi Tallinnas peaks kõikide eelduste kohaselt olema 1725 eesti aja järgi. Kindlasti tuleb sissekanne ka homme õhtul.

See u soon…

Viimane päev Pärnus

Rekord kuumus. 36 kraadi. Magasime nii kaua kuni toateenindus hakkas närvidele käima – 5x käidi vähemalt ukse taga ja lõpuks helistati. Me ei taibanud „do not disturb“ silti muidugi lingi külge riputada. Viimane kord kui riputasime midagi ukse taha oli see „make my day“. Väike huumor, kuna päev oli ootusi mitte ületanud olnud.

Loivasime natuke linna peal ja toitusime. Kõhud täis helistasime oma uuele sõbrale, Normanile. Selgus, et kutt elab pm meie hotelli taga kohe. Nagu 5 kopikat oli mees kohal. Esmalt läksime Marekile uut mobiili otsima.

Kohalik poiss tutvustas meile kohalike mobiilipoode. Isegi esinduspoes sai vabalt kaubelda. Kuna juba kauplemiseks läks mõtlesin, et ostaks ka endale ühe. Saime juba päris hea diili peale, aga siis selgus, et telefon (nokia) ei toeta sellist sagedust nagu meil Eestis vaja. Sitta kah.. eks Eestist saab ka.

Õhk oli rõvedalt niiskeks läind juba ja ikka 36 kraadi sooja. Selline tunne, et iga hetk tuleb Katarina järve pealt. Silmapilgutuse peale hakkas juba higi lahmama. Suundusime jalgsi piljardisse. Meie giid rääkis pikalt olukorrast riigis ja muust huvitavast. Nt kohalik keskmine palk pidavat olema 1500-2000 jüääni. Meil jäi mõistmatuks, et kellele need kallid kaubanduskeskused on siis tehtud, kust võib leida 15-tuhandeseid kuube jms. Väga huvitav on ka see et vanemad dikteerivad konkreetselt oma võrsete elukäiku. Nt. tüübil on ainult magistri kraad, aga tema tüdruksõber sai doktorantuuri sisse ja vanemad otsustasid, et see poiss pole nende tütre jaoks enam piisavalt hea.

Piljardi saalis hoidis Norman algul madalat profiili. A’la meeldib mängida küll, aga ujumine on rohkem tema teema. Kui tüüp lööma hakates vanaisa piigo näo pähe manas, oli selge, et tegu ei ole lihtsalt asjahuvilisega. Kahjuks jäi Marekil see grimass kaamerasse fikseerimata. See nohikliku välimusega raamatukogu töötaja jätkas üllatusega. Iga mööduva tüdrukuga sai kergelt sina peale ja sebis paar tükki isegi meie lauda mängima. Kusjuures seal piljardisaalis oli olemas ka „professionaalsed“ õpetajad – väiksed armsad hiina tüdrukud mõistagi. Kes algul õpetava palle lööma ja kes teab mida edasi. „It’s up to you“, nagu Normanil oli juba tavaks öelda.

Piljard mängitud tegime kõrval olevas mängusaalis mõned mängud ja läksime õhtusele turule. Turg oli pilgeni firmakraami täis. Soetasime endale 17,5 jüääni eest (esialgne hind oli 35:D) puhta pesu (calvin klein). Otsas on kõik puhtad noh! Iseenesest tundus, et tegu on väga korraliku tootega.

Peale turgu tutvustas Norman oma igapäevast massaažisalongi. Päris viisakas koht. Aga muidugi hops aeti kuskil tagant ruumist tüdrukud välja ja rivistati üles nagu armees (till püksi tagasi Jüri). „It’s up to you“. Jäime endale kindlaks ja jõime lihtsalt teed.

Riskisime esimest korda ja ostsime sööki tänavalt. Üllatavalt hea oli. Kõht jäi ikka tühjaks ja tegime traditsioonilise mac’i ringi.

Üks asi milles koguaeg olen unustanud rääkida – hotellitoas vetsupoti kõrval oli võrgukaabli pesa :D. Ei tea, kas nendele mobiilsetele inimestele, kellel üldse klapp ei pea.

Max

Hangzhou vol. 2

Hommikusöök oli super. Parim valik siiamaani. Näiteks arbuus oli nii magus nagu oleks keegi seda suhkruvees leotanud. Maitsev. Kahjuks panime selle vale toa arvele. Juhtub.

Maxi kõht streigib juba mitmendat päeva. Ei saa aru millest, sest ta pole mingit rämpsu kuskil söönud. Viimasel ajal hängimegi kolmekesi ringi. Mina, Max ja tema sitahädaJ

On tunda, et keegi on õues jälle küttenupuga mänginud. Temp. on 35 kraadi, pilvitu. Tuleb siestat pidada, et põhjamaa vaim ära ei sulaks. Olen endale kuskilt tatise nina ja valusa kurgu hankinud. Ilmselt konditsioneeritud ruumidest.

Võtsime täna eesmärgiks teha jalutuskäik ümber West Lake´i. See pidavat lunastama patte ja puhastama hingeJ Järve ümbermõõt on 15 km. Tegemist on väidetavalt kõige kuulsama mageveekoguga Hiinas. Ootasime, et temp. natuke langeks, sest muidu küpseme ära. Jalutuskäigu ajal oli näha, et selle looduskauni koha korrasolekuks on nähtud ikka kõvasti vaeva. Tundub nagu igal puul ja põõsal on rääkida oma lugu. Teerada vaheldub parkide, veesilmade, purskkaevude, sillakeste, iluaedade ja erivalgustusega. Nagu jalutaks läbi muinasjutu aia. On arusaadav, miks see nii populaarne on inimeste seas. Ma tundsin kõndides 3,5 tundi puhast rõõmu.

Pärast retke käisime hotellis pesus ja läksime linna teist äärt vallutama. Oli arusaadav, et selle linna suurim vaatamisväärsus on see järv kuhu on koondunud ka kõik suuremad  kauplused ja meelelahutusasutused. Ja meelelahutuseks on siin karaokebaarid, šhopingukeskused ja massaažisalongid. Pärast vestlust kohaliku karaokeklubi piletimüüjaga oli selge, et äärealadelt ei maksa midagi lõbusat otsida. Kutt teadis veel, et NOKIA on soomest. Esialgu arvas, et me oleme sakslased. Muud ta ei teadnud.

Tulime tagasi hotelli, et piinata vähese inglise keele oskusega receptionisti. Tahtsime teada, et mida huvitavat see linn veel oskab pakkuda. Näitas kaardil kohti, mis olid meil juba läbi kammitud. Kell oli alles pool 12, aga tema väitel oli juba liiga hilja, et midagi teha. LIIGA HILJA.. naersime seda veel mitukümmend minutit. Eks, siis otsisime omal käel, sest nii leiab alati midagi huvitavamat. Ma avastasin esmakordselt, et inimesed kannavad tühje prilliraame. Ilma klaasideta. Moodu värk järelikult. Tuleb ka oma raamidest klaasid välja võttaJ Max oli seda juba varem märganud.

Pärast mõnda urkabaari külastamist sattusime väga huvitava tüübi otsa, kes töötab raamatukogus ja õpib inglise keelt ning rahvusvahelisi suhteid. Kuna raamatukogu on esmaspäeval suletud, siis lubas ta meile homme tasuta linnatuuri teha ja meile tõlgiks olla. Ütles veel, et me võime minna mõne tüdrukuga deitima ja ta on meile samal ajal tõlgiks. See näeks ju ülikoomiline väljaJ Muhe poiss.

Ei tea, kas kuumus ja reisiväsimus hakkavad võimust võtma, aga kuskilt on välja ilmunud külmetushaigusele omased sümptomid. Eks ma ravin end nii nagu suudan.

Kell on sujuvalt jälle 0300 saanud. Järelikult aeg päevale joon alla tõmmata.

Hangzhou vol.1

Hotelli jõudes, nagu mainitud, sai selgeks, magama pole mõtet minna. Sel juhul poleks plaanitud hotellivahetust täna toimunud. Asjade pakkimine kestis tunde. Asja positiivsest küljest vaadates, jõudsime täna hommikust sööma. Valikus midagi suurepärast ei olnud.

Taksos kippus juba kange uni peale. Vahepeal silmi avades avastasime, et taksojuht sõidutab iga elutiiruga meid kohale. Kuna konditsioon oli vastav, siis sai tuimalt edasi tukutud.

Bussipileteid ostes tabas meid järjekordne üllatus, et meil polnud enam piisavalt sularaha. Puudu jäi 5 jüääni. Õnneks oli summa nii väike, et saimegi piletid natuke odavamalt.

Bussis oli top 3 uni. Kohale jõudes tabas meid kuumarabandus. Mul oli küll selline tunne, et varjus oli vähemalt 50, pilvitu. Hiljem netist uurides selgus, et ainult 34.

Taksot oli raske saada. Kõik sõidutasid juba kliente. Lõpuks pidas mingi klient takso meie juures kinni ja kutsus peale. Loomulikult ei saadud inglise keelde tõlgitud tänava nimest aru. Lisaks oli ka broneeringu peal hotelli telefoni number vale. Sõber küll lohutas, et pole probleemi, taksojuht teab, kus see hotell asub. Tuli välja, et ei teadnud. Nimi oli natuke sarnane. Sealsed hotellitöötajad olid väga abivalmis ning sebisid õige hotelli numbri meile. Keegi ei võtnud vastu. Mida tutti!? Kas see hotell on siin linnas ja üldse olemas, tekkis mul küsimus. Ma-ei-tea-mitmenda ürituse peale saadi ühendus ja ka õige aadress.

Tuba on päris ok (**** hotell), kui välja arvata, et wc on üleni klaasistJ Magasime pead sirgeks ja läksime õhtul linna chekkima. Võiks võrrelda Pärnuga. Palju rohelust ja üle hiina kuulus järv. Rahvast 3,4 miljonit. Kel rohkem huvi siis lugegu: http://en.wikipedia.org/wiki/Hangzhou

Kuna siin on järv, siis on siin ka vihased sääsed. Närvidele käivad.

 

 

Max.

Suzhou vol. 2

Hommik algas konstruktiivse dialoogiga.

Kell on 8.20 äratuskell on just helisenud. Marek: “Kle, peaks vist ärkama. Hommikusöögile vaja minna”.

Max: “Peaks vist jah”. Mõttepaus. Mehed magavad. Nüüd on kell 9.55.

Marek: “Kle enam ei jõua vist sööma”.

Max: “Ei jõua jah”. Mehed magavad edasi.

Järgmine lause Mareki initsiatiivil kl. 12.30: “Kle, peaks vist ärkama”. Max: “Peaks vist jah”. Déjà vu. Mehed ärkavadki. Hommikusöögile ei jõutud.

 

Läksime kesklinna, et külastada kuulsat siidimuuseumit ja hiljem rentida jalgratas. Muuseum oli huvitav. Nüüd on teada, mis teeb siidi nii väärtuslikuks. Kogu protsess oli hästi järgitav.

Jalgratta rent asus ainult mõni tänav eemal. Raske on nimetada seda korralikuks rendikohaks, kus presendi all hoitakse viite ennesõja aegset roostes nö. meestekat. Veendusime, et selliste ratastega on 32 kraadises kuumuses väga kurnav liigelda. Ideaalis oleks tahtnud saada abimootoriga jalgratast, sest sellised sõidukid on siin väga laialdaselt levinud. Seega jäid need rusud sinna presendi alla edasi oma paremaid päevi ootama. Päeval pole mõtet siin aktiivset tegevust otsida, sest kuumuse tõttu suudab ainult ühest konditsioneeritud poest teise minna, et sealt endale järjekordse pudeli jahutavat vedelikku soetada.

Söömas käies sain esimest korda, siin oldud aja jooksul 10 jüaaniga tüssata. Ilmselt kogemata, sest sellised asjad pole siinkandis kombeks.

Kohalike kaupmeeste käest sai pärast edukaid kauplemisi soetatud ka mõned kingitused kodustele.

Kuna oli reedene päev, siis oli plaanis ka ööelust osa saada, ehk minna õhtul kohalikku klubisse, kui see meil leida õnnestub. Ennem tegime hotellis paaritunnise beauty sleepi, et lõõskavast päikesest õhtuks taastuda.

Kui end üleslööduna tagasi kesklinna jõudsime, tundus et ei paista suuremat melu olevat. Sai juba mitmendat korda endilt küsitud, et mida kuradit noored teevad nädalavahetusel. Ühest pargist leidsime noortekamba, kes väitsid et täna on lausa Suzhou linna sünnipäev ja et nemad niiviisi seda tähistavadki. Istuvad pargis ja mängivad mobiilihelinatega. Fucking awsome. Niipalju saime targemaks, et ühel nendepoolt näidatud tänaval pidavat olema palju pubisid ja öölokaale. Huumorisoont paistis neil olevat, sest kohale jõudes saime kohe aru, et tegemist on enamvähem punaste laternate tänavaga.  Turiste oli seal palju. Küsimuse peale, et mis baariga ka tegu on oli vastus varnast võtta: It´s a happy bar! Tegime, siis kolmes baaris järjest tequila shotid, et ennast rohkem õnnelikuna tundaJ Üritasime ühele lõbutüdrukule selgeks teha, et riigist, kust meie tuleme on kõik sellised teenused tasuta. Tüdruk, kes rääkis üllatavalt soravalt inglise keelt, üritas seletada, et toidu peale kulutame me ju iga päev raha, sest süüa on ju vaja. Samuti tuleks kulutada raha seksteenuste peale, sest see on samasugune primaarne vajadus nagu söömine. Kõlas loogiliselt, aga kaup jäi ikkagi katki. Kõik nad põhjendavad, et loodavad peale kooli jalgu alla saada, et siis hiljem keskenduda mõnele igavamale tööle.

Kuna me otsitut klubi ei leidnud liikusime taksoga, rohkem äärelinna, sest olime sealt mööda sõites näinud klubide silte. Taksojuht ei viinud päris soovitud kohta, aga väljast tundus olevat tegemist viisaka kohaga. Nagu sisse astusime saime sekundiga aru, et see ongi see mida me oleme nädal aega otsinud. Klubi oli nagu filmist Ugly Coyotte! Kaks korruse täis lõbusat rahvast üle maailma. Tantsiti paarilaudadel pukkidel, kõikjal. Alkohol oli odav ja voolas ojadena. Muusikavalik ulatus saksa shlagritest technoni. Nii et midagi kõigile. Mängiti igasuguseid mänge nagu jenga, renju ja täringud (täringuid asetati üksteise peale, kes virna ümber ajas pidi siis jooma). Renjus tegi Max ühele kõvale mängijale ära. Mina võitsin ainult tüdrukuidJ Max mängis veel kohalikega kivi-paber-kääre. Kõik mängud lõppesid ühtemoodi. Kaotaja pidi võtma. Baari töötajaid haaras ka mänguvaimustus. Uskumatu. Inimesed, kes ei osanud sõnagi inglise keelt leidsid sinuga ruttu sõbraliku kontakti. Nagu omad. Võib julgelt väita, et see oli aasta lõbusaim pidu. Näiteks itaallasesest mees, kellega sina-sõprust sobitasime, elab siin juba kolmandat aastat, aga keelt ikka veel ei oska. Väitis, et saab ka ilma hakkama. Nentis ainult, et ta on selle ajaga muutunud päris palju. See elu on ta siin mugavaks teinud.

Pidu kestis hommikuni. Koju kakerdades nägime kuidas inimesed harjutavad varavalges parkides joogat, võitluskunste ja zonglöörimist. Ühtede baarmenidega juttu puhudes saime teada, et nad harjutavad juba üle aasta koos ja iga hommik saavad pargis kokku, et oma showbaarmenide oskusi lihvida. Ja osavad nad olid. Milline distsipliin.

Hotelli jõudes oli selge, et magama enam ei jõua, sest on vaja liikuda järgmisse sihtpunkti milleks on Hangzhou. Tähendab see umbes 2,5 tundi bussisõitu. Veel avastasin, et olen kusagil klubi ja hotelli vahelisel ajal ära kaotanud oma mobiiltelefoni. Kurat küll- mõtlesin valjusti. Tõotas tulla pikk ja palav päev. Ideaalne pohmaka ravi.

To be continued…

crash

Jäi kirjutamata, et elasime läbi eile liiklusõnnetuse. Taksojuht võttis tuimalt sõiduajal kaardi välja ja hakkas chekkima, kuhu täpselt sõita. Ridu vahetavad siin autod konstanselt ja oligi olemas. Takso sõitis väiksele valgele volkswagen polole küljeapealt sisse. Mõlemad juhid väljusid autost. Mõõtsid silmaga kahju üle, naersid ja taksojuht sai 100 jüääni.

Max