Igavam teisipäev

Väga põnev päev täna ei olnud. Enamus päevast sõitsime ühistranspordiga ringi, et näha ka kõige nurgatagusemaid kohti.

Seekord suutsime ennast hommikul vara (~ 8 ajal) voodist välja ajada ja hommikust sööma minna. Tegemist oli buffeega. Valik oli suht kesine. Mõlemad valisime rasvast ja soojast läbi imbunud nuudlid. Mille peale mina jälle võtsin 2 söetabletti ja siis magama.

Ärkasime, nagu traditsiooniks oli saanud kell 3. Kõht oli jälle tühjaks läinud. Võtsime esimeseks lähtepunktiks selle sama putka, kust üle-eelmisel ööl olime nuudleid ostnud. Kõht täis, avas Marek oma targa raamatu ja avastasime et lähistel on park, kus noored hängivad. Läksime siis parki, lootes kohata kedagi, kellega suhelda. Park iseenesest oli megailus. Aga põhi kontingent oli üle 60 aastased vanurid. Mida me nendega ikka räägime. Tegime mõned pildid üksteisest ja loodusest ning liikusime edasi. Ikka linnast välja.

Metroos uurisime kaarti, kuhu me lõpuks omadega jõuame. Teravaid elamusi on ikkagi vaja ju. Lugejaskonda kindlasti ei huvita ka lihtsalt linna peal tšillimine. Ükshetk avas metroo uksed ja kõik inimesed väljusid. See ei olnud lõpppeatus. Arvatavasti juhtus rongiga midagi. Marek, nagu ikka, kiskus jälle kaardi välja. Minu kõrval seisev tütarlaps oli meid juba pikemat aega jälginud. Lõpuks kui uus rong saabus, küsis kas me vajame abi, et me näeme eksinud olevat. Ehk siis saime endale uue sõbra. See kord positiivse. Rääkisime tüdrukuga pikalt, sõitsime koos temaga isegi lõpp-peatusesse. Seal getos ta elas. Tegemist oli ülikooli lõpetanud keemikuga. Talle see eriala väga ei meeldinud, aga kuna vanemad arvasid, et tulevikus tasub ära, siis pidi ta seda lihtsalt õppima. Vot nii käivad Hiinas asjad. Marek sai esimese komplimendi: „You look verry strong“ – 0 : 1

Sõitsime kesklinna tagasi. Sõit oli päris pikk. Hakkas juba vaikselt väsimus nokkima. Hüppasime suvalises kohas maha ja hakkasime sihitult ringi tatsama. Vahepeal oli jõudnud juba pimedaks minna.

Siin on tavaliselt iga juuksuri juures mingisugused keerlevad silindrid. Mõtlesime, et kui nad meiega suhelda oskavad, laseme neil ka juukseid lõigata. Tuli välja, et seekord oli tegemist hoopis väikse massaaži salongiga. Mis seal ikka.. massaaž siis. Massaaž ei olnud väga oma raha väärt – 100 jüaani. Marek jõudus juba küsida, millal see jama läbi saab :P . Tüdrukud, kes meid teenindasid olid iseenesest väga kenad. Minule tehti komplimendi: „verry beatiful young boy“. Seis 1:1. Samas imetles teine massöör Mareki kella, nii et Marek võitis tänase päeva 2:1.

Peale massaaži tahtsime koju, aga viimane metroo viis meid kodust hoopis kaugemale. Naiivselt lootes, et kuskilt ühenduspunktist ikka liigub metroo koju, läksime peale. Järgnes tuim 5 km jalutuskäik koju. Vahepeal tulid mingid vanemad libud seksi pakkuma. Kuskil getos. Kas neil oli ka teine samm läbi mõeldud, et kui mõni potentsiaalne klient ka „jaa“ ütleb? Seal samas lähedal põõsa all oleks ära teenindanud. Ei tea. Igatahes keeldusime ja otsisime toredamaid seiku. Kahjus teisipäev ei olnud see päev.

Max