Viimne reisipäev

Kuna eestisse oli nii hea tagasi jõuda, siis sai paugupealt blogi unarusse jäetud.

Igaljuhul algas viimne päev sellega, et läksime punkt kell 0600 hommikust sööma (kuna me magama ei läinudki, siis võib võtta viimase päeva alguseks suvalise aja). Ennem seda kooserdasime veel läheduses asuvas bussijaamas, sest hotellis istuda tundus hoolimata väsimusest ajaraisk. Olime kindlad, et lennukis magame. Bussijaamas tuli iga töll ligi ja lubas oma “taksoga” meid ära visata ükskõik kuhu. Kuna üks neist sai aru ainult sõnast Pudong (mis on rahvusvahelise lennujaama nimi), siis lendas hoobilt tasku põhjast välja kalkulaator ja hakati sellel hindasid trükkima. Ikka selleks, et meid kohe lennujaama visata. Kahesajast jüaanist sai ruttu sada ja ilmselt oleks nad veel seda langetanud, kui meil oleks asja vastu rohkem huvi olnud. Väga keeruline on nendele ärikatele selgeks teha, et tõepoolest me ei ole huvitatud nende autosõidust. See oleks nagu neile mingisugune mäng või hobi, et kellel õnnestub turistile pähe määrida midagi, mida tal üldse vaja pole. Ajupesu pehmelt öeldes.

Jätsime ärihaid uusi kundesid otsima ning tegime Macis ühed kiired kohvid, et mõistuse selgena hoida. Tüütasime ka ühte tüdrukut jutuga, kust siint hommikul buss no. 5 läheb, et 2 eestlast saaks siint riigist kiirelt koju ära minna. Bussiga oli vaja siiski esialgu lennujaama saada. Meile mõlemale tundus see tüdruk väga tuttava näoga, aga tema meid küll ei paistnud teadvat. Järelikult vedas väsind aju lihtsalt alt. Tüdruk ei osanud peale ebaleva naeratuse suurt midagi teha. Oli aeg hotelli tagasi kooserdada.

Niisiis kell sai 0600 ja me olime selleks ajaks end receptionis valveseisakusse sättinud, et kohe-kohe saab kõht tuugalt kõike head ja paremat täis topitud. Väiksed köögitüdrukud siblisid sellel hommikul pisut loiult ja täpselt kell 6 ei olnud veel peale arbuusiviilu midagi süüa. 15 min hiljem aga oli hommikusöögiks mõeldud stuff tagaruumist välja toodud. Tegemist oli ainsa korraga, kus hommikusöök oli automaatselt hotellihinna sees ja seega oli see enam kui kesine. Täielik lurr ma ütlen. Ikka need sojas keedetud munad, ikka mingisugused 0 kalorsusega juurikad omas mahlas, mis ei sarnane millegi tuttavaga. Praetud riis oli enam-vähem, sest ülejäänud oli jama. Sõime niipalju riisi ja arbuusi, kui vähegi kannatas. Südame läikimise äärepeal võtsime oma kompsud. Küsisime veel igaks juhuks receptionist, et kust meie bussike nr. 5 läheb. Ülla-ülla, tuli sõita taksoga õigesse kohta, sest jala oleks läinud 20 min. Ja kuna aeg surus peale, siis jala me kohe kindlasti ei läinud. Igaks juhuks küsisime taksojuhilt, et palju maksaks taksoga otse lennujaama minek. Umbes 160 jüaani tundus ikkagi palju, sest nii kiire meil ka ei olnud. Bussisõit ise oli 22 jüaani nägu.

Nagu tagumik bussiistme leidis, nii ma magama ka jäin. Ronisin viimasesse ritta, kus saab täies pikkuses end sirgu ajada. Kõik istmepadjad olid lahtised ja sõitsid erinevalt bussist mitmes suunas korraga. Und see ei takistanud.

See tunniajane uinak tegi mõnusalt pahuraks. Väheks jäi. Õnneks oli lennujaam tühi ja kõik sujus tõrgeteta. Max pidi siiski loovutama oma kallihinnalise välgumihkli, mis sai läbirääkimiste tulemusena täikalt soetatud. See teda rõõmsamaks ei teinud.

Viimase raha eest sai üks kallis õlu ära lahendatud ja mõned burgerid kaasa ostetud. Kartsime, et nälg saab meid ennem Helsingit kätte.

Lennuk oli sama tühi kui lennujaam. See oli väga hea uudis. Samuti oli mu inseneri mõistus taibanud check-inis suurima jalaruumiga kohad kinni panna. Ainukesed tõrvatilgad meepotis olid 2 king-size soome mutti, kes istusid meie ees ja kelle hääletämbrid olid värdjalikult häirivad. Tundus, et nad ei olnud ühise reisi jooksul veel millestki rääkinud ja leidsid, et teevad seda nüüd 10 tundi järjest. Õhkutõustes hoidsid nad üle vahekäigu üksteisel kätest kinni ja kiigutasid neid nagu lapsed, sest nad teadsid, et kohe sõidavad nad mürinaga taevasse. Pisar tikkus silma selle akti peale. Ilmselt siiski väsimusest. Max, kes polnud ka kõige värskema olemisega, rahunes trummi ja bassi saatel maha, kuni sügavasse unne uinudes. Ma suutsin ilma.

Kuna lennuk oli pooltühi, siis ma tundsin, et stjuardessid nägid rohkem vaeva, et neil vähestelgi reisjatel, kes otsustasid Finnairiga lennata, oleks kõik ideaalne. Toit oli hea ja snäkid samuti. Max otsustas hommikusöögi vahele jätta, sest magu ei olnud veel koostööaldis. Sellest andis ka märku sisemuse oraalne väljutamine lennuki wc potti.

Helsingisse jõudes oli tunda, et ilm oli vahepeal chillimaks läinud. Polnud enam seda idamaa soojust. 2 tundi mis kulus Tallinna lennu ootamisele saatsin ma mööda tukkudes, sest silmad jooksid vett. Lennuki salongi õhk pole teatavasti just eriti niiske.

Üle lahe lennul oli meil pardal ka üks mops. Lennusaatja info peale, et kellel on allergia koerte suhtes, tahtis Max märatsema hakata, aga õnneks suutsin ta viimsel hetkel maha rahustada Lõpp hea kõik hea.

Tallinnas oli juba kõik rutiinne. Maxi kohver, just nimelt see A-koopia, oli ka ilusti vastu pidanud. Veits määrdunud aga terve. Järelikult turuärikas teadis, mis rääkis, kui kiitis oma kaupa Minu B-koopia reisis salongis ja nägi pisut parem välja.

Pärast 18 tunnist reisimist ja 40 tunnist ärkvel olekut, oli keha väsinud, aga koju jõudmine oli vägagi rõõmustav. Jäin hoolimata igasugustest viperustest reisiga vägagi rahule ja Maxi suust ma ka ühtegi märkimisväärset nurinat ei kuulnud. Nii, et võib teinekordki minna seiklusi otsima.