Suzhou vol. 2

Hommik algas konstruktiivse dialoogiga.

Kell on 8.20 äratuskell on just helisenud. Marek: “Kle, peaks vist ärkama. Hommikusöögile vaja minna”.

Max: “Peaks vist jah”. Mõttepaus. Mehed magavad. Nüüd on kell 9.55.

Marek: “Kle enam ei jõua vist sööma”.

Max: “Ei jõua jah”. Mehed magavad edasi.

Järgmine lause Mareki initsiatiivil kl. 12.30: “Kle, peaks vist ärkama”. Max: “Peaks vist jah”. Déjà vu. Mehed ärkavadki. Hommikusöögile ei jõutud.

 

Läksime kesklinna, et külastada kuulsat siidimuuseumit ja hiljem rentida jalgratas. Muuseum oli huvitav. Nüüd on teada, mis teeb siidi nii väärtuslikuks. Kogu protsess oli hästi järgitav.

Jalgratta rent asus ainult mõni tänav eemal. Raske on nimetada seda korralikuks rendikohaks, kus presendi all hoitakse viite ennesõja aegset roostes nö. meestekat. Veendusime, et selliste ratastega on 32 kraadises kuumuses väga kurnav liigelda. Ideaalis oleks tahtnud saada abimootoriga jalgratast, sest sellised sõidukid on siin väga laialdaselt levinud. Seega jäid need rusud sinna presendi alla edasi oma paremaid päevi ootama. Päeval pole mõtet siin aktiivset tegevust otsida, sest kuumuse tõttu suudab ainult ühest konditsioneeritud poest teise minna, et sealt endale järjekordse pudeli jahutavat vedelikku soetada.

Söömas käies sain esimest korda, siin oldud aja jooksul 10 jüaaniga tüssata. Ilmselt kogemata, sest sellised asjad pole siinkandis kombeks.

Kohalike kaupmeeste käest sai pärast edukaid kauplemisi soetatud ka mõned kingitused kodustele.

Kuna oli reedene päev, siis oli plaanis ka ööelust osa saada, ehk minna õhtul kohalikku klubisse, kui see meil leida õnnestub. Ennem tegime hotellis paaritunnise beauty sleepi, et lõõskavast päikesest õhtuks taastuda.

Kui end üleslööduna tagasi kesklinna jõudsime, tundus et ei paista suuremat melu olevat. Sai juba mitmendat korda endilt küsitud, et mida kuradit noored teevad nädalavahetusel. Ühest pargist leidsime noortekamba, kes väitsid et täna on lausa Suzhou linna sünnipäev ja et nemad niiviisi seda tähistavadki. Istuvad pargis ja mängivad mobiilihelinatega. Fucking awsome. Niipalju saime targemaks, et ühel nendepoolt näidatud tänaval pidavat olema palju pubisid ja öölokaale. Huumorisoont paistis neil olevat, sest kohale jõudes saime kohe aru, et tegemist on enamvähem punaste laternate tänavaga.  Turiste oli seal palju. Küsimuse peale, et mis baariga ka tegu on oli vastus varnast võtta: It´s a happy bar! Tegime, siis kolmes baaris järjest tequila shotid, et ennast rohkem õnnelikuna tundaJ Üritasime ühele lõbutüdrukule selgeks teha, et riigist, kust meie tuleme on kõik sellised teenused tasuta. Tüdruk, kes rääkis üllatavalt soravalt inglise keelt, üritas seletada, et toidu peale kulutame me ju iga päev raha, sest süüa on ju vaja. Samuti tuleks kulutada raha seksteenuste peale, sest see on samasugune primaarne vajadus nagu söömine. Kõlas loogiliselt, aga kaup jäi ikkagi katki. Kõik nad põhjendavad, et loodavad peale kooli jalgu alla saada, et siis hiljem keskenduda mõnele igavamale tööle.

Kuna me otsitut klubi ei leidnud liikusime taksoga, rohkem äärelinna, sest olime sealt mööda sõites näinud klubide silte. Taksojuht ei viinud päris soovitud kohta, aga väljast tundus olevat tegemist viisaka kohaga. Nagu sisse astusime saime sekundiga aru, et see ongi see mida me oleme nädal aega otsinud. Klubi oli nagu filmist Ugly Coyotte! Kaks korruse täis lõbusat rahvast üle maailma. Tantsiti paarilaudadel pukkidel, kõikjal. Alkohol oli odav ja voolas ojadena. Muusikavalik ulatus saksa shlagritest technoni. Nii et midagi kõigile. Mängiti igasuguseid mänge nagu jenga, renju ja täringud (täringuid asetati üksteise peale, kes virna ümber ajas pidi siis jooma). Renjus tegi Max ühele kõvale mängijale ära. Mina võitsin ainult tüdrukuidJ Max mängis veel kohalikega kivi-paber-kääre. Kõik mängud lõppesid ühtemoodi. Kaotaja pidi võtma. Baari töötajaid haaras ka mänguvaimustus. Uskumatu. Inimesed, kes ei osanud sõnagi inglise keelt leidsid sinuga ruttu sõbraliku kontakti. Nagu omad. Võib julgelt väita, et see oli aasta lõbusaim pidu. Näiteks itaallasesest mees, kellega sina-sõprust sobitasime, elab siin juba kolmandat aastat, aga keelt ikka veel ei oska. Väitis, et saab ka ilma hakkama. Nentis ainult, et ta on selle ajaga muutunud päris palju. See elu on ta siin mugavaks teinud.

Pidu kestis hommikuni. Koju kakerdades nägime kuidas inimesed harjutavad varavalges parkides joogat, võitluskunste ja zonglöörimist. Ühtede baarmenidega juttu puhudes saime teada, et nad harjutavad juba üle aasta koos ja iga hommik saavad pargis kokku, et oma showbaarmenide oskusi lihvida. Ja osavad nad olid. Milline distsipliin.

Hotelli jõudes oli selge, et magama enam ei jõua, sest on vaja liikuda järgmisse sihtpunkti milleks on Hangzhou. Tähendab see umbes 2,5 tundi bussisõitu. Veel avastasin, et olen kusagil klubi ja hotelli vahelisel ajal ära kaotanud oma mobiiltelefoni. Kurat küll- mõtlesin valjusti. Tõotas tulla pikk ja palav päev. Ideaalne pohmaka ravi.

To be continued…