Viimne reisipäev

Kuna eestisse oli nii hea tagasi jõuda, siis sai paugupealt blogi unarusse jäetud.

Igaljuhul algas viimne päev sellega, et läksime punkt kell 0600 hommikust sööma (kuna me magama ei läinudki, siis võib võtta viimase päeva alguseks suvalise aja). Ennem seda kooserdasime veel läheduses asuvas bussijaamas, sest hotellis istuda tundus hoolimata väsimusest ajaraisk. Olime kindlad, et lennukis magame. Bussijaamas tuli iga töll ligi ja lubas oma “taksoga” meid ära visata ükskõik kuhu. Kuna üks neist sai aru ainult sõnast Pudong (mis on rahvusvahelise lennujaama nimi), siis lendas hoobilt tasku põhjast välja kalkulaator ja hakati sellel hindasid trükkima. Ikka selleks, et meid kohe lennujaama visata. Kahesajast jüaanist sai ruttu sada ja ilmselt oleks nad veel seda langetanud, kui meil oleks asja vastu rohkem huvi olnud. Väga keeruline on nendele ärikatele selgeks teha, et tõepoolest me ei ole huvitatud nende autosõidust. See oleks nagu neile mingisugune mäng või hobi, et kellel õnnestub turistile pähe määrida midagi, mida tal üldse vaja pole. Ajupesu pehmelt öeldes.

Jätsime ärihaid uusi kundesid otsima ning tegime Macis ühed kiired kohvid, et mõistuse selgena hoida. Tüütasime ka ühte tüdrukut jutuga, kust siint hommikul buss no. 5 läheb, et 2 eestlast saaks siint riigist kiirelt koju ära minna. Bussiga oli vaja siiski esialgu lennujaama saada. Meile mõlemale tundus see tüdruk väga tuttava näoga, aga tema meid küll ei paistnud teadvat. Järelikult vedas väsind aju lihtsalt alt. Tüdruk ei osanud peale ebaleva naeratuse suurt midagi teha. Oli aeg hotelli tagasi kooserdada.

Niisiis kell sai 0600 ja me olime selleks ajaks end receptionis valveseisakusse sättinud, et kohe-kohe saab kõht tuugalt kõike head ja paremat täis topitud. Väiksed köögitüdrukud siblisid sellel hommikul pisut loiult ja täpselt kell 6 ei olnud veel peale arbuusiviilu midagi süüa. 15 min hiljem aga oli hommikusöögiks mõeldud stuff tagaruumist välja toodud. Tegemist oli ainsa korraga, kus hommikusöök oli automaatselt hotellihinna sees ja seega oli see enam kui kesine. Täielik lurr ma ütlen. Ikka need sojas keedetud munad, ikka mingisugused 0 kalorsusega juurikad omas mahlas, mis ei sarnane millegi tuttavaga. Praetud riis oli enam-vähem, sest ülejäänud oli jama. Sõime niipalju riisi ja arbuusi, kui vähegi kannatas. Südame läikimise äärepeal võtsime oma kompsud. Küsisime veel igaks juhuks receptionist, et kust meie bussike nr. 5 läheb. Ülla-ülla, tuli sõita taksoga õigesse kohta, sest jala oleks läinud 20 min. Ja kuna aeg surus peale, siis jala me kohe kindlasti ei läinud. Igaks juhuks küsisime taksojuhilt, et palju maksaks taksoga otse lennujaama minek. Umbes 160 jüaani tundus ikkagi palju, sest nii kiire meil ka ei olnud. Bussisõit ise oli 22 jüaani nägu.

Nagu tagumik bussiistme leidis, nii ma magama ka jäin. Ronisin viimasesse ritta, kus saab täies pikkuses end sirgu ajada. Kõik istmepadjad olid lahtised ja sõitsid erinevalt bussist mitmes suunas korraga. Und see ei takistanud.

See tunniajane uinak tegi mõnusalt pahuraks. Väheks jäi. Õnneks oli lennujaam tühi ja kõik sujus tõrgeteta. Max pidi siiski loovutama oma kallihinnalise välgumihkli, mis sai läbirääkimiste tulemusena täikalt soetatud. See teda rõõmsamaks ei teinud.

Viimase raha eest sai üks kallis õlu ära lahendatud ja mõned burgerid kaasa ostetud. Kartsime, et nälg saab meid ennem Helsingit kätte.

Lennuk oli sama tühi kui lennujaam. See oli väga hea uudis. Samuti oli mu inseneri mõistus taibanud check-inis suurima jalaruumiga kohad kinni panna. Ainukesed tõrvatilgad meepotis olid 2 king-size soome mutti, kes istusid meie ees ja kelle hääletämbrid olid värdjalikult häirivad. Tundus, et nad ei olnud ühise reisi jooksul veel millestki rääkinud ja leidsid, et teevad seda nüüd 10 tundi järjest. Õhkutõustes hoidsid nad üle vahekäigu üksteisel kätest kinni ja kiigutasid neid nagu lapsed, sest nad teadsid, et kohe sõidavad nad mürinaga taevasse. Pisar tikkus silma selle akti peale. Ilmselt siiski väsimusest. Max, kes polnud ka kõige värskema olemisega, rahunes trummi ja bassi saatel maha, kuni sügavasse unne uinudes. Ma suutsin ilma.

Kuna lennuk oli pooltühi, siis ma tundsin, et stjuardessid nägid rohkem vaeva, et neil vähestelgi reisjatel, kes otsustasid Finnairiga lennata, oleks kõik ideaalne. Toit oli hea ja snäkid samuti. Max otsustas hommikusöögi vahele jätta, sest magu ei olnud veel koostööaldis. Sellest andis ka märku sisemuse oraalne väljutamine lennuki wc potti.

Helsingisse jõudes oli tunda, et ilm oli vahepeal chillimaks läinud. Polnud enam seda idamaa soojust. 2 tundi mis kulus Tallinna lennu ootamisele saatsin ma mööda tukkudes, sest silmad jooksid vett. Lennuki salongi õhk pole teatavasti just eriti niiske.

Üle lahe lennul oli meil pardal ka üks mops. Lennusaatja info peale, et kellel on allergia koerte suhtes, tahtis Max märatsema hakata, aga õnneks suutsin ta viimsel hetkel maha rahustada Lõpp hea kõik hea.

Tallinnas oli juba kõik rutiinne. Maxi kohver, just nimelt see A-koopia, oli ka ilusti vastu pidanud. Veits määrdunud aga terve. Järelikult turuärikas teadis, mis rääkis, kui kiitis oma kaupa Minu B-koopia reisis salongis ja nägi pisut parem välja.

Pärast 18 tunnist reisimist ja 40 tunnist ärkvel olekut, oli keha väsinud, aga koju jõudmine oli vägagi rõõmustav. Jäin hoolimata igasugustest viperustest reisiga vägagi rahule ja Maxi suust ma ka ühtegi märkimisväärset nurinat ei kuulnud. Nii, et võib teinekordki minna seiklusi otsima.

Tagasi Shanghaisse

Pidime minema oma uue sõbra Normaniga hommikust sööma, aga poiss oli jäänud ula peale ja ei olnud võimeline meiega kell 10 kuhugi minema. Tegime kiire eine, tsekkisime hotellist välja ja põrutasime raudteejaama. Rahvast palju nagu alati. Järgmist rongi tuli oodata 2 tundi. Peale istumise polnud seal suurt rohkem midagi teha. Täna saabus siia maale külmalaine. Ainult 23 kraadi ja lauspilves. Tõsiselt külm tunne oli võrreldes eelmiste päevadega. Rong oli samasugune millega olime varem Shanghaist Suzhousse sõitnud. Ühesõnaga korralik ja kiire. Mõruda maitse jättis ainult 15 jüaanine kohv, mis mulle suvalise tölli poolt pükste peale aeti. See oli ju täiesti tuline. Oleks tahtnud röökida, aga hoidsin end tagasi, et mitte metsistuda. Konditsioneer möllas samal võimsusel nagu kuumadel päevadel, seega väga jahe tunne tekkis.

Shanghaisse jõudsime suht kärmelt. Peale seda väike metroosõit ja tavaliseks saanud hotelli otsing, mis nagu ikka asus pika tänava vales otsas. Hotell ise jätab väga viisaka mulje.

Läksime, shopping-streetile, et soodsalt soetada kohver. Selline pisem, mida kannatab ka lennuki salongi kaasa võtta. Polnud vaja jõuda õigele tänavalegi, kui kari tegelasi hakkasid kutsuma oma kaupa vaatama. Täiesti uskumatult osav süsteem on neil välja töötatud. Tavalises suveniiripoes saab ühe ukseks ümberehitatud riiulit nihutades liikuda salakäikudesse. Väljast paistab, et tegemist on kõige igavama riiuliga. Nö. uksest sisse minnes avaneb umbes 50- 60 m2 toapinda, mis on kaetud mast laeni igasuguse träniga. Esindatud on kõik levinumad maailmakuulsad brändid. Kuna eesmärk oli mul leida kohver, siis nendele ma ka tähelepanu pöörasin, samal ajal kuulates kui cheepy-cheepy ja goody-goody neil kõik on. Poes oli veel hea mitu itaallast ja sakslast, kes uudistasid oma kodumaa brände. Sobivat Samsonite kohvrit lähemalt uurides toksis müügimutt juba oma hinda kalkulaatorile. Algul nad üritavad enamvähem origanaalbrändi hinnaga asju müüda ja leidub neid, kes ostavad ka. Tegelikult pole probleemi 3-4 korda huvipakkuv toode odavamalt saada. Tee lihtsalt nägu, et tegelikult see asi niipalju ikka ei huvita ja konkurendi juures saab odavamalt. Ja lõpuks sa saad enamvähem ikka soovitud hinnaga kauba. Vaja natuke kannatust.

Väljudes oli Maxil keel verel, et tal ka vaja hädasti kohvrit, sest asjad ei mahu enam spordikotti ära. Minut hiljem pakkus juba teine tegelane kaupa. Jälle mõni maja eemal oli osavalt peidetud paar punkrit. Terve tänav on piraati täis ja kõik seadusesilma eest osavalt maskeeritud. Seekord oli tegemist vintske vennaga, ja ta ei tahtnud uskuda, et minu kaup oli nii odav. Tema teadvat tänavahindu. Max leidis lõpuks identse kohvri , mille eest taheti saada topelt, sest see olevat tehtud Koreas ja kvaliteet on märksa parem, kui minu Hiinas valmistatud tootelJ Naljanumber. Isegi triipkood oli sama. Pärast konstruktiivseid läbirääkimisi pidi müüja siiski leppima pakutavaga. Nüüd on meil kaks identset asja, selle vahega, et minu omal on logo tagurpidi peale kleebitudJ Ok, ok Jüri võid, selle punkti vabalt Maxile anda.

Tagasi hotelli seigeldes tuli veel mitmele suvalisele vennale seletada, kui palju kohvrid maksid. Nende juures oleks veel odavamalt väidetavalt saanud. Kogu see turg on ära jagatud. Ja seda turgu on palju.

Hotellis ootas meid ees interneti ühenduse puudus. Pärast korduvaid kõnesid adminnile ja linna IT haldurile!!! ei taastunud meie ühendus. Samas tundus viga primitiivne - ruuter vajas restarti, sest välisühendus puudus. Kuna ükski helge pea sellest aru ei saanud, siis suundusime pimedasse slummi, et mulle leida midagi kinnise/tatise nina vastu, sest muidu on lennusõit väga piinarikas.

Sattusime näljaste umbkeelsete, aga samas kenade tüdrukute otsa. Üks oli nii näljane, et näris mingit suvalist lille (karikakra laadne). Mul oli jube kahju, aga kuna olime viimase raha andnud turuärikatele, ja ühtegi ATM-I polnud läheduses, siis olime sunnitud kurvalt lahkuma. Kahju.

Nagu sellest vähe oli kohtusime 20 min hiljem uute inimestega. Väidetavalt jälle näljased. Ema ja silma järgi alaealine tütar. Söögi eest pakkus ema oma tütart. Täiesti ulmeline ühiskond. Kuna endiselt sulli polnud ja see tütar oli väike kole-väeti, siis tegime väga kiirelt sääred. Creepy stuff.

Kui raha olemas, läksin vanale apteekri mehele seletama, et mul on vaja mingit sprayd ninna lasta. Kuna ükski sõna polnud talle arusaadav, siis minu pantomiimi peale toodi mingeid salvrätte. Olin enda arvates jube osav selles mängus. Paari vale ravimi peale sain ka õige asja kätte. Lõpp hea kõik hea.

Tagasi hotelli tulles oli imeväel ka internet taastunud. Plaan on hommikul kell 6 minna hommikusöögile. Siis metroo ja taksoga sõita lennujaama. Ainult taksoga läheks liiga kulukaks ( c 45km maad). Lennuk väljub kohaliku aja järgi 0940, kui homme suurt tormi pole. Tugevat vihmasadu lubatakse. Tavaline nähtus peale kuumalainet. Tagasi Tallinnas peaks kõikide eelduste kohaselt olema 1725 eesti aja järgi. Kindlasti tuleb sissekanne ka homme õhtul.

See u soon…

Viimane päev Pärnus

Rekord kuumus. 36 kraadi. Magasime nii kaua kuni toateenindus hakkas närvidele käima – 5x käidi vähemalt ukse taga ja lõpuks helistati. Me ei taibanud „do not disturb“ silti muidugi lingi külge riputada. Viimane kord kui riputasime midagi ukse taha oli see „make my day“. Väike huumor, kuna päev oli ootusi mitte ületanud olnud.

Loivasime natuke linna peal ja toitusime. Kõhud täis helistasime oma uuele sõbrale, Normanile. Selgus, et kutt elab pm meie hotelli taga kohe. Nagu 5 kopikat oli mees kohal. Esmalt läksime Marekile uut mobiili otsima.

Kohalik poiss tutvustas meile kohalike mobiilipoode. Isegi esinduspoes sai vabalt kaubelda. Kuna juba kauplemiseks läks mõtlesin, et ostaks ka endale ühe. Saime juba päris hea diili peale, aga siis selgus, et telefon (nokia) ei toeta sellist sagedust nagu meil Eestis vaja. Sitta kah.. eks Eestist saab ka.

Õhk oli rõvedalt niiskeks läind juba ja ikka 36 kraadi sooja. Selline tunne, et iga hetk tuleb Katarina järve pealt. Silmapilgutuse peale hakkas juba higi lahmama. Suundusime jalgsi piljardisse. Meie giid rääkis pikalt olukorrast riigis ja muust huvitavast. Nt kohalik keskmine palk pidavat olema 1500-2000 jüääni. Meil jäi mõistmatuks, et kellele need kallid kaubanduskeskused on siis tehtud, kust võib leida 15-tuhandeseid kuube jms. Väga huvitav on ka see et vanemad dikteerivad konkreetselt oma võrsete elukäiku. Nt. tüübil on ainult magistri kraad, aga tema tüdruksõber sai doktorantuuri sisse ja vanemad otsustasid, et see poiss pole nende tütre jaoks enam piisavalt hea.

Piljardi saalis hoidis Norman algul madalat profiili. A’la meeldib mängida küll, aga ujumine on rohkem tema teema. Kui tüüp lööma hakates vanaisa piigo näo pähe manas, oli selge, et tegu ei ole lihtsalt asjahuvilisega. Kahjuks jäi Marekil see grimass kaamerasse fikseerimata. See nohikliku välimusega raamatukogu töötaja jätkas üllatusega. Iga mööduva tüdrukuga sai kergelt sina peale ja sebis paar tükki isegi meie lauda mängima. Kusjuures seal piljardisaalis oli olemas ka „professionaalsed“ õpetajad – väiksed armsad hiina tüdrukud mõistagi. Kes algul õpetava palle lööma ja kes teab mida edasi. „It’s up to you“, nagu Normanil oli juba tavaks öelda.

Piljard mängitud tegime kõrval olevas mängusaalis mõned mängud ja läksime õhtusele turule. Turg oli pilgeni firmakraami täis. Soetasime endale 17,5 jüääni eest (esialgne hind oli 35:D) puhta pesu (calvin klein). Otsas on kõik puhtad noh! Iseenesest tundus, et tegu on väga korraliku tootega.

Peale turgu tutvustas Norman oma igapäevast massaažisalongi. Päris viisakas koht. Aga muidugi hops aeti kuskil tagant ruumist tüdrukud välja ja rivistati üles nagu armees (till püksi tagasi Jüri). „It’s up to you“. Jäime endale kindlaks ja jõime lihtsalt teed.

Riskisime esimest korda ja ostsime sööki tänavalt. Üllatavalt hea oli. Kõht jäi ikka tühjaks ja tegime traditsioonilise mac’i ringi.

Üks asi milles koguaeg olen unustanud rääkida – hotellitoas vetsupoti kõrval oli võrgukaabli pesa :D. Ei tea, kas nendele mobiilsetele inimestele, kellel üldse klapp ei pea.

Max

Hangzhou vol. 2

Hommikusöök oli super. Parim valik siiamaani. Näiteks arbuus oli nii magus nagu oleks keegi seda suhkruvees leotanud. Maitsev. Kahjuks panime selle vale toa arvele. Juhtub.

Maxi kõht streigib juba mitmendat päeva. Ei saa aru millest, sest ta pole mingit rämpsu kuskil söönud. Viimasel ajal hängimegi kolmekesi ringi. Mina, Max ja tema sitahädaJ

On tunda, et keegi on õues jälle küttenupuga mänginud. Temp. on 35 kraadi, pilvitu. Tuleb siestat pidada, et põhjamaa vaim ära ei sulaks. Olen endale kuskilt tatise nina ja valusa kurgu hankinud. Ilmselt konditsioneeritud ruumidest.

Võtsime täna eesmärgiks teha jalutuskäik ümber West Lake´i. See pidavat lunastama patte ja puhastama hingeJ Järve ümbermõõt on 15 km. Tegemist on väidetavalt kõige kuulsama mageveekoguga Hiinas. Ootasime, et temp. natuke langeks, sest muidu küpseme ära. Jalutuskäigu ajal oli näha, et selle looduskauni koha korrasolekuks on nähtud ikka kõvasti vaeva. Tundub nagu igal puul ja põõsal on rääkida oma lugu. Teerada vaheldub parkide, veesilmade, purskkaevude, sillakeste, iluaedade ja erivalgustusega. Nagu jalutaks läbi muinasjutu aia. On arusaadav, miks see nii populaarne on inimeste seas. Ma tundsin kõndides 3,5 tundi puhast rõõmu.

Pärast retke käisime hotellis pesus ja läksime linna teist äärt vallutama. Oli arusaadav, et selle linna suurim vaatamisväärsus on see järv kuhu on koondunud ka kõik suuremad  kauplused ja meelelahutusasutused. Ja meelelahutuseks on siin karaokebaarid, šhopingukeskused ja massaažisalongid. Pärast vestlust kohaliku karaokeklubi piletimüüjaga oli selge, et äärealadelt ei maksa midagi lõbusat otsida. Kutt teadis veel, et NOKIA on soomest. Esialgu arvas, et me oleme sakslased. Muud ta ei teadnud.

Tulime tagasi hotelli, et piinata vähese inglise keele oskusega receptionisti. Tahtsime teada, et mida huvitavat see linn veel oskab pakkuda. Näitas kaardil kohti, mis olid meil juba läbi kammitud. Kell oli alles pool 12, aga tema väitel oli juba liiga hilja, et midagi teha. LIIGA HILJA.. naersime seda veel mitukümmend minutit. Eks, siis otsisime omal käel, sest nii leiab alati midagi huvitavamat. Ma avastasin esmakordselt, et inimesed kannavad tühje prilliraame. Ilma klaasideta. Moodu värk järelikult. Tuleb ka oma raamidest klaasid välja võttaJ Max oli seda juba varem märganud.

Pärast mõnda urkabaari külastamist sattusime väga huvitava tüübi otsa, kes töötab raamatukogus ja õpib inglise keelt ning rahvusvahelisi suhteid. Kuna raamatukogu on esmaspäeval suletud, siis lubas ta meile homme tasuta linnatuuri teha ja meile tõlgiks olla. Ütles veel, et me võime minna mõne tüdrukuga deitima ja ta on meile samal ajal tõlgiks. See näeks ju ülikoomiline väljaJ Muhe poiss.

Ei tea, kas kuumus ja reisiväsimus hakkavad võimust võtma, aga kuskilt on välja ilmunud külmetushaigusele omased sümptomid. Eks ma ravin end nii nagu suudan.

Kell on sujuvalt jälle 0300 saanud. Järelikult aeg päevale joon alla tõmmata.

Hangzhou vol.1

Hotelli jõudes, nagu mainitud, sai selgeks, magama pole mõtet minna. Sel juhul poleks plaanitud hotellivahetust täna toimunud. Asjade pakkimine kestis tunde. Asja positiivsest küljest vaadates, jõudsime täna hommikust sööma. Valikus midagi suurepärast ei olnud.

Taksos kippus juba kange uni peale. Vahepeal silmi avades avastasime, et taksojuht sõidutab iga elutiiruga meid kohale. Kuna konditsioon oli vastav, siis sai tuimalt edasi tukutud.

Bussipileteid ostes tabas meid järjekordne üllatus, et meil polnud enam piisavalt sularaha. Puudu jäi 5 jüääni. Õnneks oli summa nii väike, et saimegi piletid natuke odavamalt.

Bussis oli top 3 uni. Kohale jõudes tabas meid kuumarabandus. Mul oli küll selline tunne, et varjus oli vähemalt 50, pilvitu. Hiljem netist uurides selgus, et ainult 34.

Taksot oli raske saada. Kõik sõidutasid juba kliente. Lõpuks pidas mingi klient takso meie juures kinni ja kutsus peale. Loomulikult ei saadud inglise keelde tõlgitud tänava nimest aru. Lisaks oli ka broneeringu peal hotelli telefoni number vale. Sõber küll lohutas, et pole probleemi, taksojuht teab, kus see hotell asub. Tuli välja, et ei teadnud. Nimi oli natuke sarnane. Sealsed hotellitöötajad olid väga abivalmis ning sebisid õige hotelli numbri meile. Keegi ei võtnud vastu. Mida tutti!? Kas see hotell on siin linnas ja üldse olemas, tekkis mul küsimus. Ma-ei-tea-mitmenda ürituse peale saadi ühendus ja ka õige aadress.

Tuba on päris ok (**** hotell), kui välja arvata, et wc on üleni klaasistJ Magasime pead sirgeks ja läksime õhtul linna chekkima. Võiks võrrelda Pärnuga. Palju rohelust ja üle hiina kuulus järv. Rahvast 3,4 miljonit. Kel rohkem huvi siis lugegu: http://en.wikipedia.org/wiki/Hangzhou

Kuna siin on järv, siis on siin ka vihased sääsed. Närvidele käivad.

 

 

Max.

Suzhou vol. 2

Hommik algas konstruktiivse dialoogiga.

Kell on 8.20 äratuskell on just helisenud. Marek: “Kle, peaks vist ärkama. Hommikusöögile vaja minna”.

Max: “Peaks vist jah”. Mõttepaus. Mehed magavad. Nüüd on kell 9.55.

Marek: “Kle enam ei jõua vist sööma”.

Max: “Ei jõua jah”. Mehed magavad edasi.

Järgmine lause Mareki initsiatiivil kl. 12.30: “Kle, peaks vist ärkama”. Max: “Peaks vist jah”. Déjà vu. Mehed ärkavadki. Hommikusöögile ei jõutud.

 

Läksime kesklinna, et külastada kuulsat siidimuuseumit ja hiljem rentida jalgratas. Muuseum oli huvitav. Nüüd on teada, mis teeb siidi nii väärtuslikuks. Kogu protsess oli hästi järgitav.

Jalgratta rent asus ainult mõni tänav eemal. Raske on nimetada seda korralikuks rendikohaks, kus presendi all hoitakse viite ennesõja aegset roostes nö. meestekat. Veendusime, et selliste ratastega on 32 kraadises kuumuses väga kurnav liigelda. Ideaalis oleks tahtnud saada abimootoriga jalgratast, sest sellised sõidukid on siin väga laialdaselt levinud. Seega jäid need rusud sinna presendi alla edasi oma paremaid päevi ootama. Päeval pole mõtet siin aktiivset tegevust otsida, sest kuumuse tõttu suudab ainult ühest konditsioneeritud poest teise minna, et sealt endale järjekordse pudeli jahutavat vedelikku soetada.

Söömas käies sain esimest korda, siin oldud aja jooksul 10 jüaaniga tüssata. Ilmselt kogemata, sest sellised asjad pole siinkandis kombeks.

Kohalike kaupmeeste käest sai pärast edukaid kauplemisi soetatud ka mõned kingitused kodustele.

Kuna oli reedene päev, siis oli plaanis ka ööelust osa saada, ehk minna õhtul kohalikku klubisse, kui see meil leida õnnestub. Ennem tegime hotellis paaritunnise beauty sleepi, et lõõskavast päikesest õhtuks taastuda.

Kui end üleslööduna tagasi kesklinna jõudsime, tundus et ei paista suuremat melu olevat. Sai juba mitmendat korda endilt küsitud, et mida kuradit noored teevad nädalavahetusel. Ühest pargist leidsime noortekamba, kes väitsid et täna on lausa Suzhou linna sünnipäev ja et nemad niiviisi seda tähistavadki. Istuvad pargis ja mängivad mobiilihelinatega. Fucking awsome. Niipalju saime targemaks, et ühel nendepoolt näidatud tänaval pidavat olema palju pubisid ja öölokaale. Huumorisoont paistis neil olevat, sest kohale jõudes saime kohe aru, et tegemist on enamvähem punaste laternate tänavaga.  Turiste oli seal palju. Küsimuse peale, et mis baariga ka tegu on oli vastus varnast võtta: It´s a happy bar! Tegime, siis kolmes baaris järjest tequila shotid, et ennast rohkem õnnelikuna tundaJ Üritasime ühele lõbutüdrukule selgeks teha, et riigist, kust meie tuleme on kõik sellised teenused tasuta. Tüdruk, kes rääkis üllatavalt soravalt inglise keelt, üritas seletada, et toidu peale kulutame me ju iga päev raha, sest süüa on ju vaja. Samuti tuleks kulutada raha seksteenuste peale, sest see on samasugune primaarne vajadus nagu söömine. Kõlas loogiliselt, aga kaup jäi ikkagi katki. Kõik nad põhjendavad, et loodavad peale kooli jalgu alla saada, et siis hiljem keskenduda mõnele igavamale tööle.

Kuna me otsitut klubi ei leidnud liikusime taksoga, rohkem äärelinna, sest olime sealt mööda sõites näinud klubide silte. Taksojuht ei viinud päris soovitud kohta, aga väljast tundus olevat tegemist viisaka kohaga. Nagu sisse astusime saime sekundiga aru, et see ongi see mida me oleme nädal aega otsinud. Klubi oli nagu filmist Ugly Coyotte! Kaks korruse täis lõbusat rahvast üle maailma. Tantsiti paarilaudadel pukkidel, kõikjal. Alkohol oli odav ja voolas ojadena. Muusikavalik ulatus saksa shlagritest technoni. Nii et midagi kõigile. Mängiti igasuguseid mänge nagu jenga, renju ja täringud (täringuid asetati üksteise peale, kes virna ümber ajas pidi siis jooma). Renjus tegi Max ühele kõvale mängijale ära. Mina võitsin ainult tüdrukuidJ Max mängis veel kohalikega kivi-paber-kääre. Kõik mängud lõppesid ühtemoodi. Kaotaja pidi võtma. Baari töötajaid haaras ka mänguvaimustus. Uskumatu. Inimesed, kes ei osanud sõnagi inglise keelt leidsid sinuga ruttu sõbraliku kontakti. Nagu omad. Võib julgelt väita, et see oli aasta lõbusaim pidu. Näiteks itaallasesest mees, kellega sina-sõprust sobitasime, elab siin juba kolmandat aastat, aga keelt ikka veel ei oska. Väitis, et saab ka ilma hakkama. Nentis ainult, et ta on selle ajaga muutunud päris palju. See elu on ta siin mugavaks teinud.

Pidu kestis hommikuni. Koju kakerdades nägime kuidas inimesed harjutavad varavalges parkides joogat, võitluskunste ja zonglöörimist. Ühtede baarmenidega juttu puhudes saime teada, et nad harjutavad juba üle aasta koos ja iga hommik saavad pargis kokku, et oma showbaarmenide oskusi lihvida. Ja osavad nad olid. Milline distsipliin.

Hotelli jõudes oli selge, et magama enam ei jõua, sest on vaja liikuda järgmisse sihtpunkti milleks on Hangzhou. Tähendab see umbes 2,5 tundi bussisõitu. Veel avastasin, et olen kusagil klubi ja hotelli vahelisel ajal ära kaotanud oma mobiiltelefoni. Kurat küll- mõtlesin valjusti. Tõotas tulla pikk ja palav päev. Ideaalne pohmaka ravi.

To be continued…

crash

Jäi kirjutamata, et elasime läbi eile liiklusõnnetuse. Taksojuht võttis tuimalt sõiduajal kaardi välja ja hakkas chekkima, kuhu täpselt sõita. Ridu vahetavad siin autod konstanselt ja oligi olemas. Takso sõitis väiksele valgele volkswagen polole küljeapealt sisse. Mõlemad juhid väljusid autost. Mõõtsid silmaga kahju üle, naersid ja taksojuht sai 100 jüääni.

Max

Suzhou vol. 1

Peale vähest und pakkisime asjad ja hakkasime suunduma järgmisesse sihtpunkti – Suzhou, väikelinn 2.3 miljoni elanikuga. Rongipiletite ost oli kardetust kergem. Võrreldes kuidas Eestis rongi peale saada on siin ikka tükk tegemist Turvakontroll nagu rahvusvahelises lennujaamas. Lisaks metsik rahvamass. Piletid ostetud, ootasime jaamas pea poolteist tundi rongi. Reaalne sõit kestis 34 minutit. Rong oli mugav. Sellel lõigul top speed 210km/h.

Imelik on siin see, et lastel on kõigil perse pealt püksid katki. Minu kõrvale jaamas istus ema oma väikse lapsega, kes mõni hetk hiljem otsustas ennast kergendada. Osa väljaheidetest tabasid ema. Ma loodan, et minu kott jäi puutumata. Siin on raske öelda, kas midagi kindlat haiseb, sest igal pool haiseb.

Kohale jõudes perroonilt maha minnes juba hakati pakkuma tube ja teenuseid. Jäime endale kindlaks ja võtsime takso, et hotelli sõita. Takso saamiseks tuli järjekorras seista – organiseeritud värk. Loomulikult keegi ei teadnud, kus meie tänav asub. Õnneks on need väiksed hiinlased nii abivalmis, et helistasid hotelli ja küsisid aadressi järgi. Järgnes naer. Hiljem saime aru, et taas on meie hotell kuskil päraperses. ~7 kilti keskusest.

Viskasime käma hotelli ja läksime tšillima. Tunde järgi ütleks, et kõige kuumem päev oli täna. 31 kraadi varjus, pilvitu. Esimeses pargis hüppas ligi mingi tütarlaps. Olime valmis juba „ei“ ütlema, aga viimane pakkus lihtsalt maapähkleid meile. Natuke hiljem oli juba suur kamp uudistamas välismaalasi. Kuna keelebarjäär oli liiga tihe, siis liikusime edasi.

Sõitsime esimest korda kindla sihiga kesklinna poole. Mõnus rahulik kant. Ei ole massiivseid pilvelõhkujaid, pealetükkivaid tänavakauplejaid ega väikseid tänavarestorane. Parke on palju. Jõudsime külastada väheseid. Tänane suurim kultuurimahv sai võetud mungakloostrist. Maalilised ehitised ja aiad. Ei hakka siin Tammsaarelike kommentaare lisama. Huvilised saavad hiljem pilte vaadata. Kohtasime ka mingit usa tüüpi, kes tripib üksi mööda Hiinat ringi. Teadis isegi kus eesti on. Kohtas kunagi üht eestlast Londonis.

Tuiasime veits linnas. Magamatus ja lõõmav päike andsid tunda. Sõitsime bussiga tagasi hotelli ja tegime väikse beauty-sleep’i.

Uni magatud, hakkasime sihitult jälle linna peal kooserdama. Inimesed tervitavad viisakalt igal pool. Astusime kohvikusse. Terve 10-liikmeline teenindajaskond oli tagajalgadel püsti kohe. Tellisime Brasiilia kohvi, mille peale öeldi mulle, et mul on väga ilus nina:D. Kahjuks millestki enamast meil nendega rääkida ei olnud, sest meie kohalik sõnavara piirdub ainult 2 sõnaga. Kui arve saime, vaatasime, et kuidagi kahtlaselt väike. Hea küll, kui on liiga vähe, eks annavad ära minnes märku, et juurde on vaja. Hakkasime juba liikuma, kui teenindajad tirisid sisse tagasi. Saime VIP kaardid hoopis. Kuna tipp on neile võõras, siis ulatati alandlikult üleliigne 1 jüaan meile tagasi. Vajab veel harjumist.

Söök ei kannata siin kriitikat. Selline tunne, et suurlinna heitgaasid on neil maitsemeeled ära nüristanud. Kõik toidud on üle küllastunud erinevate vürtsidega. Võimalik, et peita loomuliku surma surnud kanade raipe maitset. Magusad joogid on ka suhkru üleküllastumise ääre peal. Ühe lusikatäie lisamisel muutuks jook tahkeks juba. Marek samas ei kurdaJ

 

Max

Kolmapäev

Meie esimese tsükli viimane päev Shanghais algas ärkamisega kell 12. Edusammud. Plaani panin paika suht impulsiivselt, et lähme linna kuulsaimasse parki, kus asuvad ka mõningad huvipakkuvad muuseumid. Park oli suur nagu mölakas. Shanghai moodsa kunsti muuseum nii suur ei olnud. Aga moodne oli ta küll. Enamus eksponaate olid videoinstallatsioonid- vahele pikitud ka mõningad toorest roostesest metallist konstruktsioonid. Sai proovitud esimest korda tänava toitu- polnud hullu midagi. Kõht pidas vastu. Max põnnas selle koha pealt. Ülejäänud päev möödus jälle elamuste otsimisega. Teadmata mida tahta. Kasutasime suvalist bussi suvalisse kohta minekuks. Bussi termomeeter näitas 31 kraadi sooja. Ei tea kas sees või väljas, aga palavaim päev oli küll.

Leidsime endale totakad T-särgid, mis nägid kvaliteetsed välja. Peale seda hakkas kõht tühjaks minema, aga kuna ühtegi sobivat kohta ei näinud läheduses, siis kõndisime pea oma kodutänavale välja. Nagu tellitult oli üks sõber platsis, kes kutsus lähedal asuvasse baari. Kuna kutt näis ohutu, siis sai ka mindud. Aru oli saada, et see ei saanud olla midagi muud, kui seksitööstust viljelev asutus. Aga lubasime koha üle vaadata, sest see sõbralik kutt sai oma jutu põhjal 10 jüaani iga näo pealt, kelle ta suudab lihtsalt kutsuda oma baari. Sisenedes läksid kõik elevile. Koht paistis väga korralik ja hubane olevat. Hetkega rivistati tüdrukud ülesse nagu armees. Üks ilusam kui teine. Max kuhjati üle komplimentidega nagu,  I love u, U are very hansom jne. Blondid mehed on nõrkusJ Tegime ettevaatlikult selgeks, et seks-teenuste eest me raha ei maksa, sest sellised asjad võiksid siin ilmas tasuta olla. Kindlameelselt lahkusime baarist.

Hotelli poole jalutades sattusime kahte erinevasse parki, mis oli täis karaoke lauljaid ja tantsijaid. Uskumatu vaatepilt. Nagu vabaõhu kontsert, mis leiab neil siin iga õhtu aset. Mõtlesime, et käime hotellis söömas ära ja tuleme tagasi nautima melu. Peale korralikku õhtusööki tagasi tulles, oma totakad T-särgid seljas, polnud enam kedagi. Oli näha kuidas oksendavaid tüdrukuid takso peale aidati. Kell oli 11. Tundub, et moto on kiirelt täis ja magama, sest hommikul vaja vara tööle minnaJ Varemgi metroos pakke näinud, mille peale asetatud koonusekujuline hoiatav märk: "Watch out, wet floor"

Tänaval jalutades sattusime jälle ühe sõbraliku tüübi otsa, kes rääkis korralikust baarist, kus on mingi ladys perfomance toimumas, postitants, live dj jne. Tundus usutav. Et äkki ongi viisakas koht. Kohale jõudes oli aru saada, et jälle ühe litsiurkaga on tegemist. Seekord nägi see välja ka nagu urgas. Istusime tühjas lauas, kuhu lisandus kiirelt üks krokodill-kole tüdruk. Sai seletatud, et meil pole vaja raha eest midagi. Kuna eelmise koha tüdrukud olid palju ilusamad, siis polnud kahtlustki, et me sinna kauaks ei jää. Selle otsuse peale tulid tüdrukul krokodillipisarad silma. Kurb. Väga kurb. Tundub, et ainult karm otsekohesus aitab. Edaspidi ei lase enam end kellelgi ära rääkida. Peab kurvastusega tõdema, et kõik kaunimad tüdrukud selles linnas on seotud seksitööstusega.

Sai varem tagasi hotelli tuldud, kuna homme vaja vara tõusta, et sõita rongiga 100km lääne poole. Nimelt meie järgmine peatus on Suzhou. Sinna jääme kaheks päevaks.

Minu poolt tänaseks kõik. Homseid huvitavaid uudiseid kajastab aktuaalselt juba MaxJ

Zaijian (Head aega).

Igavam teisipäev

Väga põnev päev täna ei olnud. Enamus päevast sõitsime ühistranspordiga ringi, et näha ka kõige nurgatagusemaid kohti.

Seekord suutsime ennast hommikul vara (~ 8 ajal) voodist välja ajada ja hommikust sööma minna. Tegemist oli buffeega. Valik oli suht kesine. Mõlemad valisime rasvast ja soojast läbi imbunud nuudlid. Mille peale mina jälle võtsin 2 söetabletti ja siis magama.

Ärkasime, nagu traditsiooniks oli saanud kell 3. Kõht oli jälle tühjaks läinud. Võtsime esimeseks lähtepunktiks selle sama putka, kust üle-eelmisel ööl olime nuudleid ostnud. Kõht täis, avas Marek oma targa raamatu ja avastasime et lähistel on park, kus noored hängivad. Läksime siis parki, lootes kohata kedagi, kellega suhelda. Park iseenesest oli megailus. Aga põhi kontingent oli üle 60 aastased vanurid. Mida me nendega ikka räägime. Tegime mõned pildid üksteisest ja loodusest ning liikusime edasi. Ikka linnast välja.

Metroos uurisime kaarti, kuhu me lõpuks omadega jõuame. Teravaid elamusi on ikkagi vaja ju. Lugejaskonda kindlasti ei huvita ka lihtsalt linna peal tšillimine. Ükshetk avas metroo uksed ja kõik inimesed väljusid. See ei olnud lõpppeatus. Arvatavasti juhtus rongiga midagi. Marek, nagu ikka, kiskus jälle kaardi välja. Minu kõrval seisev tütarlaps oli meid juba pikemat aega jälginud. Lõpuks kui uus rong saabus, küsis kas me vajame abi, et me näeme eksinud olevat. Ehk siis saime endale uue sõbra. See kord positiivse. Rääkisime tüdrukuga pikalt, sõitsime koos temaga isegi lõpp-peatusesse. Seal getos ta elas. Tegemist oli ülikooli lõpetanud keemikuga. Talle see eriala väga ei meeldinud, aga kuna vanemad arvasid, et tulevikus tasub ära, siis pidi ta seda lihtsalt õppima. Vot nii käivad Hiinas asjad. Marek sai esimese komplimendi: „You look verry strong“ – 0 : 1

Sõitsime kesklinna tagasi. Sõit oli päris pikk. Hakkas juba vaikselt väsimus nokkima. Hüppasime suvalises kohas maha ja hakkasime sihitult ringi tatsama. Vahepeal oli jõudnud juba pimedaks minna.

Siin on tavaliselt iga juuksuri juures mingisugused keerlevad silindrid. Mõtlesime, et kui nad meiega suhelda oskavad, laseme neil ka juukseid lõigata. Tuli välja, et seekord oli tegemist hoopis väikse massaaži salongiga. Mis seal ikka.. massaaž siis. Massaaž ei olnud väga oma raha väärt – 100 jüaani. Marek jõudus juba küsida, millal see jama läbi saab :P . Tüdrukud, kes meid teenindasid olid iseenesest väga kenad. Minule tehti komplimendi: „verry beatiful young boy“. Seis 1:1. Samas imetles teine massöör Mareki kella, nii et Marek võitis tänase päeva 2:1.

Peale massaaži tahtsime koju, aga viimane metroo viis meid kodust hoopis kaugemale. Naiivselt lootes, et kuskilt ühenduspunktist ikka liigub metroo koju, läksime peale. Järgnes tuim 5 km jalutuskäik koju. Vahepeal tulid mingid vanemad libud seksi pakkuma. Kuskil getos. Kas neil oli ka teine samm läbi mõeldud, et kui mõni potentsiaalne klient ka „jaa“ ütleb? Seal samas lähedal põõsa all oleks ära teenindanud. Ei tea. Igatahes keeldusime ja otsisime toredamaid seiku. Kahjus teisipäev ei olnud see päev.

Max

oehh..

kuna siin maal on kell juba neli, siis saate järgimisi seiklusi lugeda homme õhtul.

Kolmas päev 04.05

 

Täiesti uskumatult hea uni oli. Olin pannud äratuse kella 8-saks, et hommikust sööma minna, aga otsustasime selle vahele jätta. Kui järgmine hetk ärkasime oli kell 14.30J Pole mitu kuud niipalju maganud. Läksime hommikust sööma samasse kohta, kust eelmine öö olime nuudleid kaasa ostnud. Esmane päeva plaan oli külastada Pudongi linnaosa, kus on kontsentreeritud pilvelõhkujad, et külastada 492 meetrist Shanghai World Financial Centrit. Metroost väljudes oli tunda, kui pisikesed me oleme. Seal kus Tallinna kõrgeimad hooned lõpevad hakkavad siin madalamad pihta. SWFC näeb seest väga futu välja. Täielik kosmos. Teenindajad on riietatud hõbedasse ja lillasse. Lift on nagu süstik- maailma kiireim omasugune. Kõrvad lähevad lukku nagu lennuki stardi ajal. Hoones on 3 vaatlustasandit. Kõige kõrgemal on klaasist põrand. Vaade pole pahaJ Ootasime paar tundi, kuni päike loojub (päike loojub siin suhteliselt vara), et näha tuledesse mattuvat Shanghaid. Nii kaugele kui silm ulatus, nii kaugel oli ka tulede mäng. Öösel lülitatakse siiski igasugused blinkivad tulukesed kokkuhoiu mõttes välja.

 Primaarne eesmärk täidetud, läksime kuulsat Shanghai Sex Muuseumit otsima. Olles umbes tund aega nagu kass ümber palava pudru käinud, viis meid takso otsitud kohta, mis oli c 500m eemal. Teenindaja seletas, et poisid seda muuseumit pole siin linnas. Me ajasime jonni, et kuidas ei ole, kui mu tark raamat väidab vastupidist. Lõpuks pidime tõdema, et aasta alguses kolis meie teine eesmärk kuhugi suvalisse linna. Milline ajaraisk ühesõnaga.

Kammisime läbi jõeäärse ala, mis koosneb promenaadist, kohvikutest ja igasugustest tegelastest, kes müüvad madalaväärtusega kaupa (viis pintsakutes tüüpi tahtsid meiega koos pilti teha, kummaline). Veel leidis Max, endale pässist sõbra, kes suitsu küsis. Kuna suits oli ilmselgelt tüübi jaoks liiga lahja, näitas sõps meelekohale, et kas Max on loll et sellist kraami pahvib.

Kuna ei leidnud midagi rohkem huvitavat, siis istusime kokkuleppeliselt esimese bussi peale, mis tuli ja sõitsime sinna kuhu rattad viisid. Ja rattad viisid meid üha kaugemale linna südamest. Suvalisel hetkel, kus paistis rohkem tegevust olevat, astusime maha.

Siis läks elamusteks. Kõigepealt läksime urkasse sööma, kus pakuti müstilist toitu ja seda kõike olematu inglise keele oskuse juures. Kui  Max sai enamvähem oma tellitud krevetid, siis minu lihapallide ja nuudlite asemel oli jama ruudus. Õlis ujuvad tundmatu looma ebamäärase maitsega kondid (liha oli lahti sulanud) ja umbes alustassi täis pipranuudleid, mis pani hetkega suu põlema. Nii et sealt kiirelt lahkudes tuli ikkagi lihtsa burgeri kasuks otsustada.

Ringi chillides põikasime kõrvaltänavatesse, et näeks midagi mida tavaline turist ei näe. Ise teadmata mida. Ühest sisehoovist kostus kinnise metallukse tagant muusikat, täielik geto. Uudishimu sundis, seda ust paotama, et saada sellest üritusest osa. 5 sekundit hiljem tuli väike tüdruk küsima, et kas me otsime öömaja. Sai näidatud, et lihtsalt tahaks pidutseda. Minut hiljem olime kättpidi sisse tiritud ja pandud kahe inimese laua taha istuma. Silmapilkselt toodi lauale õlled, arbuusilõigud, mingi pähklite laadne toode ja kästi karaoket lauldaJ Karaoke on neil väga pop. Umbes  7-8 inimest (rohkem seal polnud) elasid energiliselt kaasa, kui ma ntx. Biitlite Hei Jude´i laulsin. Mida laul edasi, seda osavamaks muutusin. Max jättis selle võimaluse kasutamata, aga küll ta veel jõuab. Inglise keelt osati kamba peale umbes 5 sõna jagu. Seda jäi konstruktiivse vestluse jaoks ilmselgelt väheks, aga selle korvas sõbralikkus ja naeratamine. Tagatipuks tahtis üks tüdruk saada meie mõlema telefoni numbreid. Müstiline. Mida on nendega teha, kui sõnagi ühist keelt ei oskaJ Kui paar tundi hiljem hakkasime ära minema, kirjutas teenindaja paberilipaka peale, midagi mida ma pidasin toa numbriks. Ütlesime, et meil on hotell olemas. Näitasin talle veel hotelli visiitkaarti, kus on hiina keeles peale kirjutatud: Please, take me to the White Mansion Hotel (selleks, et taksojuht oskaks sind õigesse kohta viia). See päädis palju naeru, sest minule arusaamatu number tähendas tegelikult arvet, 70 jüaaniJ Taksoga tagasi hotelli jõudes, näitas kell jälle mingit kolmandat hommikutundi.

Väga sisukas päev oli.

Teine päev

Ärkasime vara, sest olime plaaninud esialgsest agulist ära kolida rohkem kesklinna. Hommikusööki hotelli all asuvas restos süüa ei  saanud – kell oli veel liga vähe. Päris masendav, sest see tundus kõige paslikum koht turisti jaoks olevat. Olime sunnitud minema tänavaäärseid söögikohti avastama. Menüüd kõik olid loomulikult ainult hiina keeles. Valisime esimese ettejuhtuva koha. Üritasime menüüpeale näidates ja näppudega kuidagi selgeks teha letitädile, mida soovime – ühed pelmeenid, ühed nuudlid ja kaks pepsit. Ülla-ülla, saime ühed pelmeenid, kahed nuudlid ja kaks pepsit. Õnneks väga mööda ei läinud. Hämmastas, see et nendel väikestel hiinlastel on mega suured toiduportsud. Mina jõudsin ära süüa ainult pool oma toidust. Marek, animal nagu ta on, sõi kõik ilusti ära. Pool tundi peale sööki tundsin, et kõhus ikka ei ole kõik korras - 2 söetabletti.

Jõudsime hotelli tagasi, pakkisime asjad, sõitsime taksoga metroojaama ja hakkasime uue hotelli asukohta otsima. Tänava nimi ja number oli teada. Halb asi on see, et kaartidel ei ole majade numbreid peal. Ka google mapsis mitte. Igatahes kui metroost väljusime hakkasime vaikselt oma tänava poole liikuma. Algul ei saanud aru, miks selline kauplemine käib aga siis märkasime, et oleme nanjing roadil. Iga teine vend tuli juurde: “watch, bag, DVD, shoes, shirt, polo“. DVD-sid pakutakse igal pool. WTF ma nende DVD-dega peale hakkan. Kas nad ise siiralt arvavad, et turistid tahavad DVD-sid osta. Ei tea. Üks tädi, kellega ma foori taga pikemalt juttu jäin rääkima jõudis oma pakkumistega massaažini. Tal pidavat juba tüdrukud valmis olema. Meid hetkel ei kottinud muu rohkem kui hotell ja dušš. Aga visa tänavakaupleja lubas meid oodata – kaks tundi seal samal ristmikul. Saatsime ta viisakalt pikalt ja astusime oma tänavat mööda hotelli poole. See kuradi tänav on enamvähem sama pikk nagu pärnu maantee. Me kõndisime vähemalt 3-4 kilti kui lõpuks kohale jõudsime.

Receptionis võtsin juba ennatlikult broneeringu kinnituse läpakas lahti. Teenindaja oskas natuke rohkem inglise keelt kui eelmisest kohas. Aga ikka poolte küsimused läksid neil kas kõrvust mööda või oli vastuseks lihtsalt: “yes“. Seekord oli õnneks bron läbi läinud ja saime oma toa. Tuba on tunduvalt viisakam kui eelmine ja praktiliselt sama odav. Kuigi hotelli enda hinnakirja järgi peaks tuba 2 korda kallim olema:D.

Toas jäi Marek oma jalga hellitama ja mina kimasin poodi õlle järgi. Heineken maksab kümneka. Enamvähem sama hind mis eestis. Kohalikud õlled eriti juua ei kõlba. Mingid kolme-vollised vedelikud enamus. Puhkasime natuke ja hakkasime liikuma vanalinna.

Mareki Šanghai käsiraamatus oli kirjas, et vanalinn ei pidavat üldse selline olema nagu mujal maailmas, ja et tänavad on hästi kitsad. Tõepoolest jõudsime kuskile agulisse, mis oli suurte pilvelõhkujate vahel ja kus olid väga kitsad tänavad. Mulle tundus rohkem nagu me käiks mööda kohalike inimeste hoove. Ühest tänavast olime sunnitud isegi otsa ringi keerama, sest ees oli kuri koer. PS! igalpool oli räma solgihais. Lõpuks jõudsime tegelikku vanalinna, kus olid õiged vanaaegsed ehitised oma hiinapäraste katustega ja muu tiluliluga. Vanalinn oli samuti kauplejaid täis. Ühega läksime isegi kaasa iPodi vaatama. Hind oli lõpuks 200 jüääni. Iseenesest odav, aga iPodiga oli ainult nii palju pistmist, et kest oli sama. Vanalinnas sai ka ära tehtud kohustuslikud pildid koos väikeste hiina tüdrukutega. Pilti nõudsid nemad, mitte meie:P

Vanalinn läbi kammitud, läksime tsentrisse kohta otsima, kus saaks õlut juua. Ootamatult jõudsime taas Nanjing roadi. Üks väike vend tuli jälle DVD-sid ja muud sodi pakkuma, mille peale ma vastasin, et hetkel soovin ma ainult õlut. Abimees juhatas suure õhinaga meid mingi putka juurde, kust saime õlle osta. Tänasin ja lahkusime Marekiga sündmuskohalt. Hetk hiljem tiirlesid see sama väike mees koos natuke suuremaga ümber meie nagu kärbseparv ümber rooja. „Manni… Manni… mingi-arusaamatu-hiina-sõim… manni… manni…“ Juu tüüp nägi mu rahakotis suuri numbreid ja tahtis seda sõbralikult jagada. Mõtlesin, et annan kaks jüääni, aga see ei kõlvanud. Taheti 20 saada. Selle peale saatsin tüübid perse ja jällegi, lahkusime sündmuskohalt. Mõni hetk hiljem pakkus nohiku väljanägemisega veidrik meile võimalust minna Ladys Baari. Keeldusime.

Lahendasime õlled pargis ära, nagu õigetele eesti noortele kombeks ja asusime seiklusi otsima. Kõndisime mitu kilomeetrit mööda öist Šanghaid, kuni nägime mingit klubi silti – „Club love“. Armastusega oli seal vähe pistmist. Kell oli alles natuke 9 läbi ja oli pühapäev – äkki sellepärast. Saime maja kulul klaasi õlle ära joodud ja mõnikümmend minutid juhmi näoga ringi vahtida  kuni lahkusime.

Tagasi kodupoole minnes märkasime metrood vahetades baari, kus mängiti suurelt piljardit. Mõtlesime what’e hec ja astusime sisse. Tegime õlled ja küsisime baaritüdrukult, kus me seda mängu mängida saame, mis telekast tuleb. Näitasime näpuga teleka peale ja siis jälle enda peale. Lõpuks ta sai aru ning tuli välja, et enamvähem ületee ongi piljardisaal.

Piljardisaal oli suht täit. NB! Pühapäeva öösel. Võtsime ühe tunni mängu. Siin käib asi nii, et antakse tšekk, kus peal on kellaaeg, mida käib teenindaja aegajalt kontrollimas. Kui aeg läbi, lülitatakse lamp välja:D

Peaaegu unustasin.. Marek sai peaaegu kõik mängud pähe.

Mängud mängitud, võtsime esimesest ettejuhtuvast putkast nuudlid-mingi-asjaga, mis olid üleküllastunud sooja kastmest. Marekil oli kõht nii tühi, et olime sunnitud öisel tänaval äärekivi peal sööma seda. Vastikult haiseb siin igal pool. Kas mingi kusekas või roiskund hais või siis hoopiski öiste ärikate toidu hais. Öösel ilmuvad iga nuka peale umbes ruutmeetrised köögid, kus süüa vaaritatakse. Ei tea kellele.

Magama saime ~ kell 3

 

Max

Järjekordne vabandus

Tere,

Vabandust, et blogi ei uuene igapäevaselt. Aklimatiseerumisraskuste tõttu magame kaua ja jõuame tagasi hotelli hilja, aga lähitundidel on tulemas palju lugemismaterjali:) Ärge kurvastage.

Doff&Max

Reisipäev

Lennujaama sisse astudes ootasime mega järjekorda ja tunglemist – kõik need reklaamiohvrid, kes odava raha eest tahavad hiinasse minna. Aga hoopis täielik tühjus. Andsime oma pagasid ära ja ootasime lihtsalt poolteist tundi lennu väljumiseni Vaantaasse. Selle aja sisse mahtus üks Saku on Ice ja WC-s käik.

Vantaa lennujaamas oli kohe märgata, et seagripi hirmus on asiaadid end varustanud respiraatoritega. Mida ei võettud ka pildistamise ajaks eest ära. Parem karta kui kahetseda. Mõni kõva mees suvatses siiski ilma selleta põhjamaa õhku nuusutada. Eks ise teab.

Lennuki  istmerea kitsus sai esimese 10ne sekundiga selgeks. Siia konservikarpi jääme nüüd 9saks tunniks. Olin mega pissed off, et keskmisesse ritta istumiskohti kinni ei pannud. Seal on nimelt mõni üksik rida suurendatud reavahega. Nüüd luba, et 36 tundi, enne lennuki väljumist teeb kõik, et need kohad saada. Varem ei ole võimalik  Finnairil check-in´i teha. Enne õhku tõusu kurtis üks reisija, et tema meelelahutus ekraan ei tööta. Stjuardess seepeale käsutas ühe hiinlase püsti, kes absoluutselt mitte midagi aru ei saanud mis temalt nõutakse. See hämmeldunud ekslev pilk otsis vastuseid kaasreisijate nägudest. Nagu reisi käigus selgeks sai pole inglise keele tonkamine maailmas ringi reisivale hiinlasele vajalik. Saab ka kuidagi ilma. Naeratades.

Enne maandumist anti igale reisijale ankeet, kus tuli ära täita, kas oled viimasel ajal sigadega vahekorras olnud. Ilmselt selle seagripi pärast. Ankeedil oli veel selline valik: „Kas sul on esinenud lihasvalusid“. Tuli valetada. Oleks tahtnud öelda, et siga hammustasJ

Esmamulje Shanghaist oli positiivne. Juba õhust avanes vaade tohutule korrapärasele asulale. Lennujaamas endas olid suured piinlikult puhtad ruumid, rangelt korrektses vormis turvatöötajad ja ülima püüdlikkusega sind aidata soovivad tüdrukud informatsiooni lauast. Tänu neile saime kasutada tagaruumis internetti, et leida oma odavat hotelli täpsemalt ülesse. Arvanud, et nüüd teame kõiki vastuseid võtsime tee Maglevi suunas (magnetlevitatsioonil sõitev rong). Mul oli kerge erutus sees, kui sõiduk liikvele läks. Väga sujuva kiirendusega oli kiirus paar minutit hiljem 297, 298, 299, 300 ja 301… Aga lubatud 431km? Pettumus. Hiljem täpsustavaid andmeid nähes oli selge, et 20min hiljem väljuv rong sõitis juba lubatud kiirusega. Reisjate vähesuse tõttu on energia kokkuhoiu mõttes vähendatud teatud aegadel sõidukiirust. 8 min hiljem oli 31km läbitut. Aastaks 2014 laieneb antud lõik 180 km-ni.

Longyardi metroo jaama jõudes vasardas ainuke mõte, et me ei soovi osta üksikpileteid, vaid ikka seda kuulsat Shanghai Transportation Card. Võõrkeele oskamatuse tõttu olime mõni minut hiljem soetanud endale üllatus- üllatus… 2 metroo üksikpiletitJ Ja nagu ikka leidsime just siis ka võimaluse õigeks piletiks. Metroo on mõnusalt konditsioneeritud ja puhas. Pärast konsensusele jõudmist, sõitsime enamvähem sinna piirkonda, kus kaardi järgi pidi meie hotell asuma. Maapeale tulles alles õige seiklus algas. Ühesõnaga ei suutnud me leida kaardilt õiget aadressi, samuti ei saanud juhuslikud inimesed aru mida me tahame, sest lihtsalt ei osata ladina tähestikku. Mõni aeg hiljem tuli üks noormees abi pakkuma, kui nägi kahte väsinud turisti kaarti uurivat. Kuna linn on nii suur, siis ei tea ka põliselanik, kus mõni vähemtähtis tänav asub. Ühesõnaga me otsisime lisaks kardile nüüd ka interneti punkti, et saada kinnitust oma asukohale, sest kaart näitas lõpuks, et hotell asub väga kaugel äärelinnas. See tundus võimatu. Neti otsingul jõudsime hetkega kõrvaltänavasse pöörates isetekitatud turule, kus kaubeldi otse tänaval kõigega millega võimalik (üks tüüp mängis ntx. ajaviiteks väikeste angerjatega). Pesuehtne geto. Kuna ma ei suutnud oma haige jala tõttu tempot pidada, siis küsis meie abistaja suvalisest urkast kas saab netti kasutada. No ja muidugi sai. Siin saab vist kõike, kui ainult küsida. Sõbralikkus on hämmastav. Igaljuhul sai kinnitust fakt, et meie hotell asub nii kaugel, kui üldse võimalik. Edasi läksime taksoga. Takso kihutas. Rollerid kihutasid. Kõik kihutasid. Pärast pikka ekslemist ja linna melu nautimist läbi lahtise autoakna jõudsime oma sihtkohta. Et sellest veel vähe oli ei leidnud hotelli admin meie bookingut ülesse. Nagu polekski olnud. Veel pool tundi kommunikatsiooni probleeme saime soodushinnaga toa üheks ööks. Kuna sai selgeks et siia pole mõtet kauemaks jääda. Järgmine stsenaarium hakkas interneti ühendusega. Lubatud wifi oli toas liiga nõrk ja võrgukaabel oligi lihtsalt juhe seinas, kust ei tulnud midagi. Pärast uinakut tõstsime teema ülesse ja saime endale uue toa. Vana jõudsime juba sassi ajada. Neljast proovitud toast ühes oli ühendus. Asjad toimivad juhuslikkuse printsiibi alusel. Homme on uus päev ja kindlasti pole seiklused siin linnas veel lõppenud.

Vabandus

Vabandan, et pole hoidnud meie rohkearvulist lugejaskonda kursis oma tegemistega. Suurim uudis on see, et vähem kui nädal ennem ärasõitu õnnestus mul hüppeliiges välja väänata. Nii et hiinasse lähen longates.