Teine päev

Ärkasime vara, sest olime plaaninud esialgsest agulist ära kolida rohkem kesklinna. Hommikusööki hotelli all asuvas restos süüa ei  saanud – kell oli veel liga vähe. Päris masendav, sest see tundus kõige paslikum koht turisti jaoks olevat. Olime sunnitud minema tänavaäärseid söögikohti avastama. Menüüd kõik olid loomulikult ainult hiina keeles. Valisime esimese ettejuhtuva koha. Üritasime menüüpeale näidates ja näppudega kuidagi selgeks teha letitädile, mida soovime – ühed pelmeenid, ühed nuudlid ja kaks pepsit. Ülla-ülla, saime ühed pelmeenid, kahed nuudlid ja kaks pepsit. Õnneks väga mööda ei läinud. Hämmastas, see et nendel väikestel hiinlastel on mega suured toiduportsud. Mina jõudsin ära süüa ainult pool oma toidust. Marek, animal nagu ta on, sõi kõik ilusti ära. Pool tundi peale sööki tundsin, et kõhus ikka ei ole kõik korras - 2 söetabletti.

Jõudsime hotelli tagasi, pakkisime asjad, sõitsime taksoga metroojaama ja hakkasime uue hotelli asukohta otsima. Tänava nimi ja number oli teada. Halb asi on see, et kaartidel ei ole majade numbreid peal. Ka google mapsis mitte. Igatahes kui metroost väljusime hakkasime vaikselt oma tänava poole liikuma. Algul ei saanud aru, miks selline kauplemine käib aga siis märkasime, et oleme nanjing roadil. Iga teine vend tuli juurde: “watch, bag, DVD, shoes, shirt, polo“. DVD-sid pakutakse igal pool. WTF ma nende DVD-dega peale hakkan. Kas nad ise siiralt arvavad, et turistid tahavad DVD-sid osta. Ei tea. Üks tädi, kellega ma foori taga pikemalt juttu jäin rääkima jõudis oma pakkumistega massaažini. Tal pidavat juba tüdrukud valmis olema. Meid hetkel ei kottinud muu rohkem kui hotell ja dušš. Aga visa tänavakaupleja lubas meid oodata – kaks tundi seal samal ristmikul. Saatsime ta viisakalt pikalt ja astusime oma tänavat mööda hotelli poole. See kuradi tänav on enamvähem sama pikk nagu pärnu maantee. Me kõndisime vähemalt 3-4 kilti kui lõpuks kohale jõudsime.

Receptionis võtsin juba ennatlikult broneeringu kinnituse läpakas lahti. Teenindaja oskas natuke rohkem inglise keelt kui eelmisest kohas. Aga ikka poolte küsimused läksid neil kas kõrvust mööda või oli vastuseks lihtsalt: “yes“. Seekord oli õnneks bron läbi läinud ja saime oma toa. Tuba on tunduvalt viisakam kui eelmine ja praktiliselt sama odav. Kuigi hotelli enda hinnakirja järgi peaks tuba 2 korda kallim olema:D.

Toas jäi Marek oma jalga hellitama ja mina kimasin poodi õlle järgi. Heineken maksab kümneka. Enamvähem sama hind mis eestis. Kohalikud õlled eriti juua ei kõlba. Mingid kolme-vollised vedelikud enamus. Puhkasime natuke ja hakkasime liikuma vanalinna.

Mareki Šanghai käsiraamatus oli kirjas, et vanalinn ei pidavat üldse selline olema nagu mujal maailmas, ja et tänavad on hästi kitsad. Tõepoolest jõudsime kuskile agulisse, mis oli suurte pilvelõhkujate vahel ja kus olid väga kitsad tänavad. Mulle tundus rohkem nagu me käiks mööda kohalike inimeste hoove. Ühest tänavast olime sunnitud isegi otsa ringi keerama, sest ees oli kuri koer. PS! igalpool oli räma solgihais. Lõpuks jõudsime tegelikku vanalinna, kus olid õiged vanaaegsed ehitised oma hiinapäraste katustega ja muu tiluliluga. Vanalinn oli samuti kauplejaid täis. Ühega läksime isegi kaasa iPodi vaatama. Hind oli lõpuks 200 jüääni. Iseenesest odav, aga iPodiga oli ainult nii palju pistmist, et kest oli sama. Vanalinnas sai ka ära tehtud kohustuslikud pildid koos väikeste hiina tüdrukutega. Pilti nõudsid nemad, mitte meie:P

Vanalinn läbi kammitud, läksime tsentrisse kohta otsima, kus saaks õlut juua. Ootamatult jõudsime taas Nanjing roadi. Üks väike vend tuli jälle DVD-sid ja muud sodi pakkuma, mille peale ma vastasin, et hetkel soovin ma ainult õlut. Abimees juhatas suure õhinaga meid mingi putka juurde, kust saime õlle osta. Tänasin ja lahkusime Marekiga sündmuskohalt. Hetk hiljem tiirlesid see sama väike mees koos natuke suuremaga ümber meie nagu kärbseparv ümber rooja. „Manni… Manni… mingi-arusaamatu-hiina-sõim… manni… manni…“ Juu tüüp nägi mu rahakotis suuri numbreid ja tahtis seda sõbralikult jagada. Mõtlesin, et annan kaks jüääni, aga see ei kõlvanud. Taheti 20 saada. Selle peale saatsin tüübid perse ja jällegi, lahkusime sündmuskohalt. Mõni hetk hiljem pakkus nohiku väljanägemisega veidrik meile võimalust minna Ladys Baari. Keeldusime.

Lahendasime õlled pargis ära, nagu õigetele eesti noortele kombeks ja asusime seiklusi otsima. Kõndisime mitu kilomeetrit mööda öist Šanghaid, kuni nägime mingit klubi silti – „Club love“. Armastusega oli seal vähe pistmist. Kell oli alles natuke 9 läbi ja oli pühapäev – äkki sellepärast. Saime maja kulul klaasi õlle ära joodud ja mõnikümmend minutid juhmi näoga ringi vahtida  kuni lahkusime.

Tagasi kodupoole minnes märkasime metrood vahetades baari, kus mängiti suurelt piljardit. Mõtlesime what’e hec ja astusime sisse. Tegime õlled ja küsisime baaritüdrukult, kus me seda mängu mängida saame, mis telekast tuleb. Näitasime näpuga teleka peale ja siis jälle enda peale. Lõpuks ta sai aru ning tuli välja, et enamvähem ületee ongi piljardisaal.

Piljardisaal oli suht täit. NB! Pühapäeva öösel. Võtsime ühe tunni mängu. Siin käib asi nii, et antakse tšekk, kus peal on kellaaeg, mida käib teenindaja aegajalt kontrollimas. Kui aeg läbi, lülitatakse lamp välja:D

Peaaegu unustasin.. Marek sai peaaegu kõik mängud pähe.

Mängud mängitud, võtsime esimesest ettejuhtuvast putkast nuudlid-mingi-asjaga, mis olid üleküllastunud sooja kastmest. Marekil oli kõht nii tühi, et olime sunnitud öisel tänaval äärekivi peal sööma seda. Vastikult haiseb siin igal pool. Kas mingi kusekas või roiskund hais või siis hoopiski öiste ärikate toidu hais. Öösel ilmuvad iga nuka peale umbes ruutmeetrised köögid, kus süüa vaaritatakse. Ei tea kellele.

Magama saime ~ kell 3

 

Max