Sunday, May 10, 2009

Hangzhou vol. 2

Hommikusöök oli super. Parim valik siiamaani. Näiteks arbuus oli nii magus nagu oleks keegi seda suhkruvees leotanud. Maitsev. Kahjuks panime selle vale toa arvele. Juhtub.

Maxi kõht streigib juba mitmendat päeva. Ei saa aru millest, sest ta pole mingit rämpsu kuskil söönud. Viimasel ajal hängimegi kolmekesi ringi. Mina, Max ja tema sitahädaJ

On tunda, et keegi on õues jälle küttenupuga mänginud. Temp. on 35 kraadi, pilvitu. Tuleb siestat pidada, et põhjamaa vaim ära ei sulaks. Olen endale kuskilt tatise nina ja valusa kurgu hankinud. Ilmselt konditsioneeritud ruumidest.

Võtsime täna eesmärgiks teha jalutuskäik ümber West Lake´i. See pidavat lunastama patte ja puhastama hingeJ Järve ümbermõõt on 15 km. Tegemist on väidetavalt kõige kuulsama mageveekoguga Hiinas. Ootasime, et temp. natuke langeks, sest muidu küpseme ära. Jalutuskäigu ajal oli näha, et selle looduskauni koha korrasolekuks on nähtud ikka kõvasti vaeva. Tundub nagu igal puul ja põõsal on rääkida oma lugu. Teerada vaheldub parkide, veesilmade, purskkaevude, sillakeste, iluaedade ja erivalgustusega. Nagu jalutaks läbi muinasjutu aia. On arusaadav, miks see nii populaarne on inimeste seas. Ma tundsin kõndides 3,5 tundi puhast rõõmu.

Pärast retke käisime hotellis pesus ja läksime linna teist äärt vallutama. Oli arusaadav, et selle linna suurim vaatamisväärsus on see järv kuhu on koondunud ka kõik suuremad  kauplused ja meelelahutusasutused. Ja meelelahutuseks on siin karaokebaarid, šhopingukeskused ja massaažisalongid. Pärast vestlust kohaliku karaokeklubi piletimüüjaga oli selge, et äärealadelt ei maksa midagi lõbusat otsida. Kutt teadis veel, et NOKIA on soomest. Esialgu arvas, et me oleme sakslased. Muud ta ei teadnud.

Tulime tagasi hotelli, et piinata vähese inglise keele oskusega receptionisti. Tahtsime teada, et mida huvitavat see linn veel oskab pakkuda. Näitas kaardil kohti, mis olid meil juba läbi kammitud. Kell oli alles pool 12, aga tema väitel oli juba liiga hilja, et midagi teha. LIIGA HILJA.. naersime seda veel mitukümmend minutit. Eks, siis otsisime omal käel, sest nii leiab alati midagi huvitavamat. Ma avastasin esmakordselt, et inimesed kannavad tühje prilliraame. Ilma klaasideta. Moodu värk järelikult. Tuleb ka oma raamidest klaasid välja võttaJ Max oli seda juba varem märganud.

Pärast mõnda urkabaari külastamist sattusime väga huvitava tüübi otsa, kes töötab raamatukogus ja õpib inglise keelt ning rahvusvahelisi suhteid. Kuna raamatukogu on esmaspäeval suletud, siis lubas ta meile homme tasuta linnatuuri teha ja meile tõlgiks olla. Ütles veel, et me võime minna mõne tüdrukuga deitima ja ta on meile samal ajal tõlgiks. See näeks ju ülikoomiline väljaJ Muhe poiss.

Ei tea, kas kuumus ja reisiväsimus hakkavad võimust võtma, aga kuskilt on välja ilmunud külmetushaigusele omased sümptomid. Eks ma ravin end nii nagu suudan.

Kell on sujuvalt jälle 0300 saanud. Järelikult aeg päevale joon alla tõmmata.

4 comments:

  1. Marek, su kirjeldused on palju värvikamaks muutunud:) Mul hakkas korraks süda läikima kui justkui suhkruvees leotatud arbuusi kohta lugesin.

    ReplyDelete
  2. Marek hakkab siin oskar lutsuks ära minema jah, kolmanda reisikaalase, härra sitahäda nimetamise eest annan ühe punni. Seega on seis jälle tasavägine 3:3

    ReplyDelete
  3. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  4. Minu õrnadele kõrvadele on sitahäda natuke liiga järsk, oleksin midagi loomingulisemat mõelnud (mr hanky vms), aga kuna on meestevaheline rebimine, siis las mees olla kohtunikuks:)

    ReplyDelete