Suzhou vol. 1

Peale vähest und pakkisime asjad ja hakkasime suunduma järgmisesse sihtpunkti – Suzhou, väikelinn 2.3 miljoni elanikuga. Rongipiletite ost oli kardetust kergem. Võrreldes kuidas Eestis rongi peale saada on siin ikka tükk tegemist Turvakontroll nagu rahvusvahelises lennujaamas. Lisaks metsik rahvamass. Piletid ostetud, ootasime jaamas pea poolteist tundi rongi. Reaalne sõit kestis 34 minutit. Rong oli mugav. Sellel lõigul top speed 210km/h.

Imelik on siin see, et lastel on kõigil perse pealt püksid katki. Minu kõrvale jaamas istus ema oma väikse lapsega, kes mõni hetk hiljem otsustas ennast kergendada. Osa väljaheidetest tabasid ema. Ma loodan, et minu kott jäi puutumata. Siin on raske öelda, kas midagi kindlat haiseb, sest igal pool haiseb.

Kohale jõudes perroonilt maha minnes juba hakati pakkuma tube ja teenuseid. Jäime endale kindlaks ja võtsime takso, et hotelli sõita. Takso saamiseks tuli järjekorras seista – organiseeritud värk. Loomulikult keegi ei teadnud, kus meie tänav asub. Õnneks on need väiksed hiinlased nii abivalmis, et helistasid hotelli ja küsisid aadressi järgi. Järgnes naer. Hiljem saime aru, et taas on meie hotell kuskil päraperses. ~7 kilti keskusest.

Viskasime käma hotelli ja läksime tšillima. Tunde järgi ütleks, et kõige kuumem päev oli täna. 31 kraadi varjus, pilvitu. Esimeses pargis hüppas ligi mingi tütarlaps. Olime valmis juba „ei“ ütlema, aga viimane pakkus lihtsalt maapähkleid meile. Natuke hiljem oli juba suur kamp uudistamas välismaalasi. Kuna keelebarjäär oli liiga tihe, siis liikusime edasi.

Sõitsime esimest korda kindla sihiga kesklinna poole. Mõnus rahulik kant. Ei ole massiivseid pilvelõhkujaid, pealetükkivaid tänavakauplejaid ega väikseid tänavarestorane. Parke on palju. Jõudsime külastada väheseid. Tänane suurim kultuurimahv sai võetud mungakloostrist. Maalilised ehitised ja aiad. Ei hakka siin Tammsaarelike kommentaare lisama. Huvilised saavad hiljem pilte vaadata. Kohtasime ka mingit usa tüüpi, kes tripib üksi mööda Hiinat ringi. Teadis isegi kus eesti on. Kohtas kunagi üht eestlast Londonis.

Tuiasime veits linnas. Magamatus ja lõõmav päike andsid tunda. Sõitsime bussiga tagasi hotelli ja tegime väikse beauty-sleep’i.

Uni magatud, hakkasime sihitult jälle linna peal kooserdama. Inimesed tervitavad viisakalt igal pool. Astusime kohvikusse. Terve 10-liikmeline teenindajaskond oli tagajalgadel püsti kohe. Tellisime Brasiilia kohvi, mille peale öeldi mulle, et mul on väga ilus nina:D. Kahjuks millestki enamast meil nendega rääkida ei olnud, sest meie kohalik sõnavara piirdub ainult 2 sõnaga. Kui arve saime, vaatasime, et kuidagi kahtlaselt väike. Hea küll, kui on liiga vähe, eks annavad ära minnes märku, et juurde on vaja. Hakkasime juba liikuma, kui teenindajad tirisid sisse tagasi. Saime VIP kaardid hoopis. Kuna tipp on neile võõras, siis ulatati alandlikult üleliigne 1 jüaan meile tagasi. Vajab veel harjumist.

Söök ei kannata siin kriitikat. Selline tunne, et suurlinna heitgaasid on neil maitsemeeled ära nüristanud. Kõik toidud on üle küllastunud erinevate vürtsidega. Võimalik, et peita loomuliku surma surnud kanade raipe maitset. Magusad joogid on ka suhkru üleküllastumise ääre peal. Ühe lusikatäie lisamisel muutuks jook tahkeks juba. Marek samas ei kurdaJ

 

Max