Reisipäev

Lennujaama sisse astudes ootasime mega järjekorda ja tunglemist – kõik need reklaamiohvrid, kes odava raha eest tahavad hiinasse minna. Aga hoopis täielik tühjus. Andsime oma pagasid ära ja ootasime lihtsalt poolteist tundi lennu väljumiseni Vaantaasse. Selle aja sisse mahtus üks Saku on Ice ja WC-s käik.

Vantaa lennujaamas oli kohe märgata, et seagripi hirmus on asiaadid end varustanud respiraatoritega. Mida ei võettud ka pildistamise ajaks eest ära. Parem karta kui kahetseda. Mõni kõva mees suvatses siiski ilma selleta põhjamaa õhku nuusutada. Eks ise teab.

Lennuki  istmerea kitsus sai esimese 10ne sekundiga selgeks. Siia konservikarpi jääme nüüd 9saks tunniks. Olin mega pissed off, et keskmisesse ritta istumiskohti kinni ei pannud. Seal on nimelt mõni üksik rida suurendatud reavahega. Nüüd luba, et 36 tundi, enne lennuki väljumist teeb kõik, et need kohad saada. Varem ei ole võimalik  Finnairil check-in´i teha. Enne õhku tõusu kurtis üks reisija, et tema meelelahutus ekraan ei tööta. Stjuardess seepeale käsutas ühe hiinlase püsti, kes absoluutselt mitte midagi aru ei saanud mis temalt nõutakse. See hämmeldunud ekslev pilk otsis vastuseid kaasreisijate nägudest. Nagu reisi käigus selgeks sai pole inglise keele tonkamine maailmas ringi reisivale hiinlasele vajalik. Saab ka kuidagi ilma. Naeratades.

Enne maandumist anti igale reisijale ankeet, kus tuli ära täita, kas oled viimasel ajal sigadega vahekorras olnud. Ilmselt selle seagripi pärast. Ankeedil oli veel selline valik: „Kas sul on esinenud lihasvalusid“. Tuli valetada. Oleks tahtnud öelda, et siga hammustasJ

Esmamulje Shanghaist oli positiivne. Juba õhust avanes vaade tohutule korrapärasele asulale. Lennujaamas endas olid suured piinlikult puhtad ruumid, rangelt korrektses vormis turvatöötajad ja ülima püüdlikkusega sind aidata soovivad tüdrukud informatsiooni lauast. Tänu neile saime kasutada tagaruumis internetti, et leida oma odavat hotelli täpsemalt ülesse. Arvanud, et nüüd teame kõiki vastuseid võtsime tee Maglevi suunas (magnetlevitatsioonil sõitev rong). Mul oli kerge erutus sees, kui sõiduk liikvele läks. Väga sujuva kiirendusega oli kiirus paar minutit hiljem 297, 298, 299, 300 ja 301… Aga lubatud 431km? Pettumus. Hiljem täpsustavaid andmeid nähes oli selge, et 20min hiljem väljuv rong sõitis juba lubatud kiirusega. Reisjate vähesuse tõttu on energia kokkuhoiu mõttes vähendatud teatud aegadel sõidukiirust. 8 min hiljem oli 31km läbitut. Aastaks 2014 laieneb antud lõik 180 km-ni.

Longyardi metroo jaama jõudes vasardas ainuke mõte, et me ei soovi osta üksikpileteid, vaid ikka seda kuulsat Shanghai Transportation Card. Võõrkeele oskamatuse tõttu olime mõni minut hiljem soetanud endale üllatus- üllatus… 2 metroo üksikpiletitJ Ja nagu ikka leidsime just siis ka võimaluse õigeks piletiks. Metroo on mõnusalt konditsioneeritud ja puhas. Pärast konsensusele jõudmist, sõitsime enamvähem sinna piirkonda, kus kaardi järgi pidi meie hotell asuma. Maapeale tulles alles õige seiklus algas. Ühesõnaga ei suutnud me leida kaardilt õiget aadressi, samuti ei saanud juhuslikud inimesed aru mida me tahame, sest lihtsalt ei osata ladina tähestikku. Mõni aeg hiljem tuli üks noormees abi pakkuma, kui nägi kahte väsinud turisti kaarti uurivat. Kuna linn on nii suur, siis ei tea ka põliselanik, kus mõni vähemtähtis tänav asub. Ühesõnaga me otsisime lisaks kardile nüüd ka interneti punkti, et saada kinnitust oma asukohale, sest kaart näitas lõpuks, et hotell asub väga kaugel äärelinnas. See tundus võimatu. Neti otsingul jõudsime hetkega kõrvaltänavasse pöörates isetekitatud turule, kus kaubeldi otse tänaval kõigega millega võimalik (üks tüüp mängis ntx. ajaviiteks väikeste angerjatega). Pesuehtne geto. Kuna ma ei suutnud oma haige jala tõttu tempot pidada, siis küsis meie abistaja suvalisest urkast kas saab netti kasutada. No ja muidugi sai. Siin saab vist kõike, kui ainult küsida. Sõbralikkus on hämmastav. Igaljuhul sai kinnitust fakt, et meie hotell asub nii kaugel, kui üldse võimalik. Edasi läksime taksoga. Takso kihutas. Rollerid kihutasid. Kõik kihutasid. Pärast pikka ekslemist ja linna melu nautimist läbi lahtise autoakna jõudsime oma sihtkohta. Et sellest veel vähe oli ei leidnud hotelli admin meie bookingut ülesse. Nagu polekski olnud. Veel pool tundi kommunikatsiooni probleeme saime soodushinnaga toa üheks ööks. Kuna sai selgeks et siia pole mõtet kauemaks jääda. Järgmine stsenaarium hakkas interneti ühendusega. Lubatud wifi oli toas liiga nõrk ja võrgukaabel oligi lihtsalt juhe seinas, kust ei tulnud midagi. Pärast uinakut tõstsime teema ülesse ja saime endale uue toa. Vana jõudsime juba sassi ajada. Neljast proovitud toast ühes oli ühendus. Asjad toimivad juhuslikkuse printsiibi alusel. Homme on uus päev ja kindlasti pole seiklused siin linnas veel lõppenud.